Ilja Prozorov on sündinud 1987. aastal Tallinnas ning õpib Tallinna Ülikooli magistriõppes slaavi keelte ja kultuuri erialal. Proosat hakkas ta kirjutama ja avaldama viis aastat tagasi.
Seda raamatut tutvustab ta nii: „Neid kaht lugu seob sama teema – pagulaselu. Mind on alati huvitanud inimesed, kes ühel või teisel põhjusel ei suuda ennast kodumaal leida ja sõidavad ära. Need, kes on ära sõitnud, jäänud magama ja ärganud üles kodumaast kaugel, teavad, kui nukker see vahel on. Igal neist on oma lugu, oma teekond, mis väga sageli käib läbi põhjast, ja sellised tegelased pakuvad mulle huvi – justkui uuriksin teist universumi. Kõige paeluvam on jälgida inimest, kui ta nagu lind oma pesast lahkub ja asub pikale teekonnale, mida nimetatakse eluks.“
Leia raamat e-kataloogist ESTER.
***
Raamatuga kevadesse 2023/2024 osalejate tagasiside
Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Selles teoses oli võimalus tutvuda pagulaselu erinevate tahkudega. Inimene peab enne seda endale selgeks tegema, kas ta on võimeline sellist elu elama. Kahjuks kõik selleks suutelised ei ole. Loe ja Sa ei kahetse! -Imbi M
Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Mõlemad lood kajastavad USA hiljutiste immigrantide üksildust ja masendust, elu kulgemas teiste omasuguste seas. Õnneks helgib mõlema loo lõpus lootusekiir – olgu siis jäämise või kodumaale jäämise võtmes. Ja õnneks see õnneliku lõpu võimalikkuse kuma on see, mis mulle raamatut sulgedes meelde jäi. Soovitan ettevaatlikult, sest kuigi mõtteainet loetust leiab, on suures osas tegemist masendava lugemisega. -Aet T
Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Jaa, soovitan. Mulle tundus, et autor ei loo illusioone elust ja inimestest. Inimene loob eelkõige ise enda ellujäämise viisi, kuskil mujal keegi ei oota sind lihtsalt head elu nautima, vaid selleks peab ikka ise vaeva nägema. Kodus võib raske olla, aga siin on pere ja sõbrad. -Kersti K
Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Hästi kirjutatud raamat aktuaalsel teemal. Vaatame telekast New Yorki kui unistuste linna. Sa võidki leida oma õnne, kui sind ootab seal töö ja armastus. Tööta pole võimalik elada ja illegaalidel on raske tööd leida. Huvitav oli võrdlus toalilledega. Ka neil on kuskil kodumaa, kus nad kasvavad looduses. Meie aknalaual on nad “vangis”. -Sirje S
Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Pagulaselust. Enne mõtle, siis mine. –Elle J
Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Et tegemist on noore meesautoriga, üllatusin sellest, kui väga mulle meeldisid ta loodud eakad naistegelased. Olles New Yorgiga tuttav, võin kinnitada, et lugudes on seda suurlinlikku melanhooliat ja kontrasti. Kiitust väärib Katrin Väli suurepärane tõlketöö! -Liis A
Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Eestis elava kirjaniku 2 jutustust pagulastest. Esimeses tegutseb noor naine Sasha, kes on põgenenud Usbekistanist sealsete iganenud kommete eest, kus naine on peksukott. Ta jõuab New Yorki umbkeelsena, aga kohtab seal teisi pagulase saatust jagavaid inimesi, kes talle abi pakuvad. Naine kohaneb ja saab hakkama. Teises jutukeses on aga juttu noormehest, kes lõppkokkuvõttes ei saa hakkama ja lahkub. Autor pajatab väga huvitavalt pagulaselu karidest ja New Yorkist kui elavast olendist. Soovitan. Mulle meeldis kirjaniku stiil. – Linda K
Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Kurb, raputav, pagulaselu tragöödia. –Merle E
Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Huvitavad mõtted emigratsiooni raskustest. Kuigi raamatus on juttu vabatahtlikult emigreerunutest, siis pani see ikkagi mõtlema selle peale, mida sõjapõgenikud praegu tunnevad või milline on nende elu. –Kadri K
Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Huvitav ja ladus tekst. Hea tõlge. Väga vaimustav sõnakasutus. Humoorikas kirjeldus. Loeks veel. -Mari M
Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Kaks täiesti erinevat lugu pagulaselust Ameerikas, mis on täis raskusi ja üksildust. Raske on elada üksi võõra rahva keskel. Lähedasi võivad asendada ka taimed, toalilled nagu Margarita Stepanoval. -Esta K
Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Saša Usbekistanist, Fjodor Tallinnast, Maria Stepanova Moskvast- kolm erinevat tüüpi pagulast. Autor annab nende elu(de) lood edasi usutavalt isegi kui lugejal vähimgi kogemus puudub. Masendav, hooti õõvastav, hooti kurvastav. Ometi- Fjodor tunneb, et on õnnelik, vaba (küll peale otsust naasta), hindab NYs kogetut kui õppetundi. Aga pagulasmass kasvab, lainetab üle maakera, juurdumata. Paljude jaoks on see elulaad. -Piia R
Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – “D Train” mulle mingeid elamusi ei pakkunud, aga “Roheline piinapink” võitis mu südame. Nimelt oli lisaks pagulaselule New Yorgis teemaks ka toataimed ja üks neist, Maranta, sai lausa inimkuju. Et siis selline maagiline realism kohtub toataimedega. Mis siin mitte meeldida saaks? -Kerli K
Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Kohe üldse ei läinud peale. Tegelaste hingeelu, nende näitamine- kogu olustiku käsitlus oli minu jaoks võõras. Võib olla on siin roll ka rahvuslikus omapäras ja käitumislaadis. -Kadri M
Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Kiire lugemisamps. Kaks pigem novelli tüüpi lugu. Esimene oli kirjutatud nii, et ootasin põnevusega lõppu – eeldasin puänti. Aga lõpp jäi lahjemaks kui loodetud. Samas oli huvitav lugeda sissevaadet immigrantide ellu ja mõttemaailma. Nautisin New Yorgi detailset kirjeldust: tänavaid, poekesi, metrood ja elu. -Kadi K
Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Krapsakas ja mõnus lugemine. On tunda, et tegemist on noore kirjanikuga, aga saada LR aastakäiku on suur saavutus! -Anni L
Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Meeldis kirjutamise stiil – venelik. Esimene lugu meeldis rohkem. Annab hea ülevaate pagulaselust USA-s. (Miks paigutub Eesti kirjandusse? On ju tõlgitud.) Pani mõtlema sarnasustele ja erinevustele Eesti ja Vene (kodukeelega) pagulaste puhul. Kas eestlased tunnevad end üksildasemana, kuna pole suurt kogukonda võõrsil? Või sulanduvad paremini tänu heale inglise keele oskusele? -Sirje N
Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – D train oli pigem huvitavam osa: pagulasest usbeki tüdrukust. Ta vähemalt püüdis sulanduda uude ellu. Teine osa oli vene poisist, kellel polnud mingit soovi emigrandina sulanduda. Päris hea ja huvitav lugu. -Viiv T
Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – „Täpselt aasta tagasi pääses ta vanglast. Sõna otseses mõttes. Vanglaks ei olnud mitte vangimaja, mitte bordell, mitte inimröövli kelder – kuhu neiu teel Usbekistanist Ameerikasse võib tihti sattuda. Vanglaks oli saanud sünnikodu, kus vanemad peitsid oma arvukaid lapsi (neid oli seitse) maailma kataklüsmide, hädade, sõdade ja suurte rahvasterändamiste eest.” (lk 7) Selline algus raamatul, mis räägib nukraid lugusid nukratest teekondadest. Sellised põgenemise lood. Kui ei saa jääda… tuleb leida midagi muud, julgust esmalt ja… Autor on sündinud Tallinnas ja õpib praegu Tallinna Ülikoolis, slaavi keelte ja kultuuri magistriõppes. -Ester L
Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – 2 lugu pagulusest New Yorgis. Eelnevast elust lahtirebimine. Unistused heast uuest elust, „jalus vedelevatest dollaritest“, õnnelikuks saamisest, armastusest. Reaalsuses end orjana leidmine „vabal“ maal, naiivsus, üksindus. Omajagu lugu ja omajagu tõepärast. Autor tekitab huvi. -Kati V
Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Unistatud maale jõudmine ei pruugi pärale jõudes nii roosiline olla, kui see oli unistustes, ulmades. Karm reaalsus peategelaste elus on ilmselt sage reaalsus, mida püütakse varjata koduste ja tuttavate eest. –Viire V
Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Aktuaalne teema. Hea, et minu juured on kindlalt Eestimaal kinni. -Tiiu O
Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Ladus tekst, ent liiga palju hüppamist ühelt teemalt teisele. Keeruline lugemine. -Triin P
Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Üks üsna tõepärane kogemus migrandi elust. Loe läbi enne, kui sõidad elama teise riiki! Igatsus tuleb ellu viia. Siis tead missugune elurada on parem, õigem valida (kui valik on võimalik).- Taimi O
Ilja Prozorov „D train. Roheline piinapink” – Väga hästi edasi antud tunded, mida pagulased läbi elavad. Olen kuulnud palju lugusid inimestest, kes on läinud välismaale õnne otsima. Võiks öelda, et kes saab kodumaal hakkama, see saab ka mujal, ja vastupidi. -Elle P