„Süda” on Ingmar Bergmani ja Käbi Laretei poja Danieli autobiograafiline romaan ning ühtlasi kiri kallile tütrele. Danieli tervis on üsna kehv ning ta soovib oma tütrele midagi mälestuseks jätta endast juhul, kui tema elu enam ei jätku. Olles ise meditsiiniõde, teab ta, kui nõrk süda tal on ja see võib iga hetk seiskuda. Lisaks südameprobleemile on tal ka progresseeruv hulgiskleroos.
Läbi enda mälestuste saab ta oma tütrele rääkida ka enda vanematest, keda enam ei ole.
Raamat on kirjutatud nii, et osa peatükke on otsesed pöördumised tütre poole, ta arutleb oma suhteid tütre vanaema ja vanaisaga (Danieli ema ja isaga) ja räägib oma elust. Siin on kolm kandvat teemat: ametialane tegevus, haigus ja suhted vanematega. See on väga mitmekihiline lugu ning tegevus toimub erinevatel ajatelgedel.
Daniel oli heal tasemel filmiinimene, algul hinnatud tehniline töötaja, hiljem ka režissöör. 40-aastaselt ta pettub filmimaailma tühisuses ja õpib hoopis kiirabiõeks. Ta saab kirjeldada kiirabitööd mitmest vaatevinklist: nii õe kui patsiendi seisukohast, mis on üsna haruldane.
Huvitav oli lugeda, kuidas Danielil tekkis idee õendust õppida. Ta tegi dokumentaalfilmi kiirabitöötajate igapäevasest tööst, sõitis nendega mitu nädalat väljakutsetel kaasas ja aitas neid lihtsamates toimingutes. Kõike, mida ta kiirabitöö kohta õppis, omandas ta tagurpidises järjekorras. See maailm tundus talle nii põnev, hea tunne oli teha päris asju ja maailmale kasulik olla. Nii läkski ta diplomeeritud õeks õppima ja edasi saame lugeda, kuidas ta õpingute ajal tutvub oma armastatud tütre emaga.
Raamat on väga otsekohene, üdini aus. Ta avab kirjavormis päevikus oma hinge. Ta üritab mõista oma senist elu ja oma vanemaid, kellega tal oli lapsepõlves kõle ja ebausalduslik suhe. Täiskasvanuna teraapias käies otsustab ta emale rääkida oma lapsepõlve kurbusest ja üksildusest ning tunnistab oma emale, et vihkab teda. Ema on sellest muidugi löödud, talle tundub, et tol ajal lihtsalt polekski saanud olla korraga hea pianist ja hea ema.
Tema ema arust ei armasta Daniel kunagi lõpuni ega lase kedagi päris ligi. Kui see on tema vanematelt päritud omadus, siis sellisel juhul tahaks ta ahelat katkestada. Ainus inimene, keda ta tõeliselt armastab, on tema tütar.
Tal on nii kahju, et oma kehva tervise tõttu saab ta tütart harva näha ja temaga koos aega veeta, aga tema pöördumistest ja kirjadest tema poole saame aru, kui väga ta tütrest hoolib.
Siiralt enda elust ja tunnetest kirjutamine aitas ilmselt Danielil oma peas selgusele jõuda, mis on hea teraapiline vorm. Elus tohimegi välja näidata oma kurbust, haavatavust ja löödud olekut, selles pole midagi halba.
See raamat ei olnud kiire ega lihtne lugemine, vahepeal oli hea teha pause ja mõelda loetu üle.
Mõtlemapanev ja liigutav lugu!
***
Ilmunud: Hea lugu 2023
Tõlkinud: Kadi-Riin Haasma
Daniel Bergman „Süda” e-kataloogis ESTER
Sirli Paimets
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja