Anete Kruusmägi „Minu Lasnamäe: hingega magala”

Autor räägib oma kasvamisaastatest 1990. aastate algusest kuni 2000. aastate alguseni ja näitab, milliseks Lasnamäe tänapäeval on saanud. Siia on kogutud autori ja paari tema sõbra kogemused-memuaarid.

Sellest ajastust oli põnev lugeda. See oli äkiliste muutuste ja suurte segaduste aeg. Huvitavalt on kirjeldatud, kuidas selle sees kasvas ja märkas ümbritsevat laps. Tänu kunstnikest vanematele, kes pidevalt tegelesid lastega ning käisid nendega pikkadel jalutuskäikudel, õppisid ka lapsed nägema maailma ja värve enda ümber. Laste lemmiktegevus oli maalimine ja joonistamine. 9. korruse aknast avanesid toredad vaated ning joonistati kõike seda, mis näha oli.

Kuigi autor on tihti võõrsil elanud, on tema lemmikvaade siiani lapsepõlvekodu aknast avanev pilt. Talle meeldib Lasnamäe kaootilisus, suvalisus ja lõpetamatus:

„Jumaldan industriaalromantikat, poolelijäänud ehitiste luukeresid, eikellegimaad, tühjust ja kõledust, mahajäetust ja brutalismi. Kui tüüpilistes uusarendustes ja eeslinnade eramajarajoonides ma lihtsalt ei tunne või ei oska leida seda sädet, mis mu inspiratsiooni sütitaks või luuletuse alguse lahti teeks, siis Lasnamäel mul pole sellega probleemi /…/ Kõik, mis on meie sees peidetud, ka inetus, on Lasnamäel valla ja kõigile vaadata.”  (lk 219)

Nii saabki ta just Lasnamäelt oma lugude ja luuletuste kirjutamiseks inspiratsiooni. Ja Lasnamäest kirjutama paneb teda füüsiline kaugus ja koduigatsus.

Raamatut lugedes saame teada, et Lasnamäel on kaugeleulatuv ja kuulsusrikas ajalugu. Autor on eelnevalt uurinud Robert Nermani „Lasnamäe ajalugu” ja Viktoria Ladõnskaja kirjutatud „Lasnamäe valget laeva”. Ta on end kurssi viinud Lasnamäe arenguplaanidega ja hankinud teavet selle kohta, kuhu maani üldse ulatuvad paneelmajade juured. Selgub, et need ulatuvad 1920. aastatesse, paneelikate isa on Šveitsi-Prantsuse arhitekt Le Corbusier, kelle põhimõtetest lähtuti ka Tallinna uute linnaosade planeerimisel. Mikrorajoonide idee ulatub aga aastasse 1929, kui planeeriti New Yorki.

Olles ise mitukümmend aastat ühe teise Tallinna linnajao paneelmajas elanud, oli mul algusest peale ääretult põnev seda raamatut lugeda, mitmed olukorrad ja seigad tundusid tuttavatena. Minu laste mänguasjade hulka kuulusid samuti käpsid, jojod, slämmerid, udukate märkmikud, värvilised vedrud ja kleepsud. Kuna elasime üsna kõrgel, siis oli vahel ka meie lastele vaja vajalikke asju alla visata nagu seda tehti Anete peres. Ja aknast väljavaade oli meil samuti täitsa korralik!

Anete jälgib suure huviga, kuidas Lasnamäe paremaks elukeskkonnaks muutub: tühermaade asemele on ehitatud parke, tervisekeskuseid ja mänguplatse. Tekkinud on välijõusaalid, rulapark, kogukonnaaiad, ratta- ja jalutusteed. Inimestel on suurem valik, kuhu poodi või kaubanduskeskusesse minna.

Raamatust jääb mulje, et Lasnamäe on siiski hingega koht. Siin elavad inimesed oma unistuste ja mõtetega, siin on võimalik looduses jalutada ja palju muud toredat teha.

***

Ilmunud: Petrone Print 2024

Anete Kruusmägi „Minu Lasnamäe: hingega magala” e-kataloogis ESTER

Sirli Paimets

Eestikeelse osakonna raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga