Raamat saab alguse 12. aprill 1945. aastal. Pärast aastaid kestnud II maailmasõda sureb ootamatult USA president Franklin D. Roosevelt. Asepresident Harry S. Truman peab üle võtma rahva juhtimise ning silmitsi seisma ühe tähtsaima otsuse langetamisega inimkonna ajaloos. Ta on siiani sõjalistest plaanidest eemal olnud ja ei tea midagi ülisalajasest Manhattani projektist maailma esimese tuumapommi väljatöötamiseks. Kuid nüüd on tema see, kes peab tegema väga suure otsuse, kas kasutada Jaapanis tuumapommi või mitte.
„Pöördloendus 1945“ räägib loo 116 tormisest päevast, 12. aprillist kuni 6. augustini 1945 – päevani, mil Trumani käsu kohaselt heidetakse Hiroshimale tuumapomm. Raamatus on hästi välja toodud need kõhklused ja kahtlused, et kas tuumapomm on ikka vajalik. Mis juhtuks siis, kui seda kasutatakse ja siis, kui ei kasutata? Palju oleks potentsiaalseid ohvreid mõlemal juhul? Kas tuumapomm üldse käivitub ja mis ohud sellega võiks kaasneda? Keda teavitada ja millal, kuidas rahvas sellesse suhtub? Kuidas üldse see pommi arendamine kulges? Kuidas enamus sellega seotud inimesi tegelikult üldse ei teadnud, millega nad tegelevad. Isegi pommitamisele suunduva lennuki meeskonnas enamik sai teada sellest, milline pomm neil pardal on, alles siis, kui nad juba lendasid Hiroshima poole.
Kui palju jättis ajalugu inimestele valikuid ja kuidas hinnatakse ajalugu ümber peale selle toimumist ning kuidas see muutub, mida kaugemale see sündmus ajaloos jääb. Seda eelkõige kuna hilisemal ajal vaadeldakse sündmust pigem kontekstist väljas, sest ei olda enam selles keskkonnas, seda sündmust mõjutavate tegurite meelevallas. Oli toodud ära ka jaatavalt vastanute protsent küsitlusele tuumapommi kasutamise otstarbekohasuse kohta. Kohe vahetult peale sõda oli see protsent üpris kõrge ja hakkas seejärel aastatega langema. Ja langes see eelkõige just nooremate vastajate osas, kellel endal ei olnud enam isiklikku kogemust sõjaga.
Raamatu lõpus on lühidalt inimestest, kes olid selle projekti juures teadlikult või teadmatult tegevad ja nende arvamus, kas USA valitsus ning nemad ise toimisid õigesti või mitte. Kusjuures enamus neist jäi oma elu lõpuni kindlaks, et vaatamata kõigele, oli see tollel hetkel täiesti õige otsus. Ilma selleta oleks hukkunud veel vähemalt miljon inimest (sõdurit) ja poleks teada, kui kaua veel oleks sõda kestnud. Kaotused oleks olnud mõlemal poolel ning USA oli juba väga palju sõdureid kaotanud sõjas Jaapani vastu. Oli teada, et Jaapan on otsustanud võidelda viimse meheni ja ei kavatse niisama lihtsalt alistuda. Nad ei andnud alla ka peale esimest tuumapommi plahvatust Hiroshimas ning isegi peale teist, Nagasakit tabanud pommi. Jaapani sõjaväe juhtkond ei nõustunud allaandmisega, kuid siis otsustas Jaapani keiser ise, et see sõda peab lõppema, muidu hävineb terve Jaapan koos oma rahvaga.
Raamat oli väga huvitav ja soovitan ajaloohuvilistele, eriti nooremale lugejale, et saada aimu ka ajaloo sündmuste taga olnust. Tuumapomm on siiski ka tänapäeval endiselt väga suur oht, eriti kui see on selliste riikide ja nende juhtide käsutuses, kellel on väga suured ambitsioonid ning ebastabiilne närvikava. Loodetavasti jääb siiski maailmahukk tuumapommide läbi nägemata nii meil kui ka järgnevatel põlvkondadel.
***
Ilmunud: Ühinenud Ajakirjad 2021
Tõlkija: Kadri Metsma
Daire Lüüs
Eestikeelse osakonna raamatukoguhoidja