Varraku ajaviiteromaani sarjast võib leida väga eripalgelisi teoseid ja mõnusaid avastusi. Kuigi sarja nimi tõotab kergemat ajaviidet, pakuvad sealsed raamatud sageli lisaks meelelahutusele ka rohkelt mõtteainet ja tõsiseid teemasid. Kristin Hannahi „Neli tuult“ just selline oligi – kaasahaaravalt kirjutatud perekonnalugu, mis andis uusi teadmisi ajaloost, pani vihastama ebaõigluse üle ning rõõmustama ja kurvastama tegelaste elu keerdkäikude peale.
1920ndad. Elsa on 25-aastane noor naine, keda tema perekond peab inetuks ja arvab seetõttu, et tütrel pole sellises vanuses enam mingit lootust abielluda. Siis aga kõnetab teda nägus noormees Rafe ja asjad arenevad nii, et noored abielluvad. Seda mitte küll päris tavapärastes oludeks, Elsa ootamatu rasedus on põhjus, mis sunnib Rafet aumehena käituma ja neiu kätt paluma. Oma pere ütleb seetõttu Elsast lahti, aga naine leiab endale Rafe vanemates uue perekonna. Varasemast jõukast ja jõude elavast linnatüdrukust saab maanaine, kes õpib kõiki vajalikke talutöid tegema ega kurda kunagi.
1930ndad. Börsikrahhile, majanduskriisile ja laialdasele töötusele on lisandunud aastatepikkune põud, mis on rängalt räsinud Suure tasandiku põllumehi. Korralikku saaki pole juba aastaid saadud ja maad laastavad kohutavad tolmutormid. Elsal on nüüd kaks last. Pere on vaene, sest kõige eelnimetatu tõttu on sissetulek napp. Rafe unistab paremast elust ja tahab Californiasse rännata, kus pole põuda ja väidetavalt on tööd, aga Elsa ja mehe vanemad on vastu. Ühel hommikul ärgates aga pole aga mehest jälgegi, kõik tema asjad on kadunud, välja arvatud üks sahtlisse jäänud särk. Rafe on sõnagi lausumata lahkunud ja jätnud maha oma naise, lapsed ja vanemad. Nagu arvata võite, on Elsa meeleheitel ja mehe vanemad püha viha täis.
Kui Elsa poeg tolmu tõttu tõsiselt haigeks jääb, on see viimaseks piisaks ning naine asub oma kahe lapsega California poole teele, lootusega elujärge parandada. Seda, kuidas see seiklus kulgeb, peate juba ise lugema, aga väikeseks tooniandvaks vihjeks on järgmised Elsa sõnad: „Tulin läände, otsides paremat elu, kuid keset vaesust, viletsust ja saamahimu sai mu Ameerika unelmast õudusunenägu“ (lk 7). Kõlab kurjakuulutavalt ja see lugu ongi tegelikult üsna sünge, aga päiksekiireks pimeduses on mõned lahked inimesed, kes olid nõus hädalistele abikäe ulatama. Selles sünguses leiab Elsa ka kõigest hoolimata armastuse ning avastab enda tugevuse ja enesekindluse.
Autor on lõppsõnas öelnud, et tegelased on kõik väljamõeldud, aga toimunu on üldiselt ajalooliselt tõene. Ajalooõpikutest mäletan börsikrahhi ja üleilmset majanduskriisi, aga sellise mastaabiga keskkonnakatastroofist, mis sundis sadu tuhandeid ameeriklasi California poole rändama, ei olnud mul aimugi. Ja asjaolust, et neid ei oodanud seal sugugi mitte piimajõed ja pudrumäed, vaid uued raskused, millega rinda pista. Niisiis on see igati silmiavav raamat. Lisaks huvitavale ajale ja olustikule on teos kirja pandud ka väga kaasahaaravalt, mina igatahes ei suutnud raamatut käest panna ja lõpus poetasin ka paar pisarat. Kindlasti soovitan! Keda tol ajal Ameerikas toimunu huvitama hakkas, siis samast ajast ja olukorrast on kirjutanud ka John Steinbeck raamatus „Vihakobarad“.
***
Ilmunud: Varrak 2022
Kristin Hannah „Neli tuult“ e-kataloogis ESTER
Kristin Hannah „The Four Winds“ e-kataloogis ESTER
Kristin Hannah „The Four Winds“ OverDrive’is ingliskeelse audioraamatuna
Janela Tähepõld-Tammert
Pääsküla raamatukogu raamatukoguhoidja