Sügise saabudes tuleb minul alati soov lugeda midagi veidi süngemat. Suvelõpu äikesetormide ja vihmasabina kõrvale võtsin niisiis lugemiseks uue raamatu kirjanikult, kelle teoseid olen ennegi nautinud. Sain rõõmsa üllatuse osaliseks, sest uusim Lucy Foley teos oli mulle enne loetutest veelgi meelepärasem.
„Pööriööpidu” on lugu ühe luksushotelli avamispeost ja sellega seotud isikute pimeda mineviku päevavalgele toomisest. Väiksesse briti rannakülla on kogunenud kirju seltskond rikkaid ja ilusaid Mõisa-nimelise luksushotelli mõnusid nautima. Hotelliomanik Francesca lendleb ringi kui visioon šikist paganlikust jumalannast ja kasutab kõiki kätte sattuvaid “uhhuu” aladele kalduvaid abivahendeid, et pidustusi läbiks vaid hea energia. Ent kohalikud pole tekkinud olukorraga üldse rahul ning avamispidustustele on saabunud eri-ilmelisi kutsumata külalisi, kelle eesmärk on paigaga seotud võika minevikuloo paljastamine ja asjaosaliste vastutusele võtmine.
Foleyle omases stiilis avaneb süžee lugejale erinevate tegelaste vaatepunktist ning mitme ajajoone vahel hüpeldes. Tervikpildi mineviku ja oleviku sündmustest saab kokku alles täitsa teose lõpus. Kui varasemates kirjaniku teostes on lõpplahendus mulle tundunud veidi järsk ja vähe viimistletud, siis „Pööriööpeo” lõpuga olen väga rahul. Küpsisepuru, mis juhtis lõpplahenduse poole oli tõesti detailne ja mõistatamist jagus terve teose ajaks. Minu jaoks on hea raamatu puänt ikka selline, mida on terve teose käigus väikeste detailidega üles ehitatud, nii et lahendus pole kui välk selgest taevast vaid justkui kaugelt näha olnud tormipilvede vihmalahina vabastav kohalejõudmine.
Lucy Foley romaanid tegelevad alati oleviku ja mineviku, rikkuse ja vaesuse, headuse ja kurjuse vastandamisega. Siin teoses tuleb eriti hästi välja kui läbipõimunud võivad need justkui erinevatest äärmustest mõisted olla. Kõik tegelased on mingil viisil rohkem kui palja silmaga neist paistab ja ka kõige süütumate motivatsioonidega isik võib hetke jooksul saada määritud südametunnistuse omanikuks. Nii nagu elus eneses pole ka selles teoses kõik must-valge ja üheselt mõistetav.
„Pööriööpidu” on igatpidi kaasakiskuv ja korralikult mõistatamist pakkuv põnevusromaan, mille mina vähemalt suure isuga alla neelasin. Ainuke, mis vahepeal lugemistuhinat pidurdas oli kohati lohakalt tehtud toimetustöö, mõned kirja- ja sõnastusvead tõid teose tegevustiku keerisest ikka korralikult välja. Siiski julgen seda raamatut soojalt soovitada kõigile põnevuskirjanduse armastajatele.
Igaks juhuks olgu mainitud, et lisaks kriminaalromaanile omase inimese surma teemadele, käsitleb see teos ka seksuaalvägivalda ja loomade surma.
Lucy Foley on briti kirjanik, kelle sulest on enne ilmunud põnevusromaanid „Korter Pariisi”, „Kutsutud külalised” ja „Jahiseltskond”.
***
Ilmunud: Eesti Raamat 2024
Tõlkinud: Piia Stranberg
Lucy Foley „Pööriööpidu” e-kataloogis ESTER
Lucy Foley “The Midnight Feast” OverDrive’s ingliskeelse audioraamatuna
Ingrid Tamm
Laagna raamatukogu raamatukoguhoidja