Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Anu Raua uuest raamatust leiate kolmkümmend juttu loomadest ja lindudest. Kuid nende kõrval on siin muidugi samaväärsed peategelased ka inimesed. Nii elus juba kord on, et kus on mõni armas loom või haruldane lind, seal lähedal või lausa juures on ikka ka inimene. Kõige õnnelikum inimene, tema leiate sellest kogust sama pealkirjaga loost. Pildid raamatus (kunstnik Kadi Pajupuu) on sündmusrikkad ja tuletavad milleski meelde Anu originaalseid vaibamustreid. Kõik kokku soe ja huumoririkas jutukogu, lood kirjutatud 2022. ja 2023. aastal.
Vaata „Hea karjane“ saadavust meie raamatukogudes e-kataloogist ESTER
Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Südamlik ja humoorikas jutukogu.imetlusväärne, et kaugest lapsepõlvest pärit loomalood kangastuvad nii selgelt.Eriti haaras lihtsa külakoera saatuse kirjeldus,kus purjus noorukid olid vanainimese koerakese kas tapnud või midagi muud teinud. Tudengineiud otsisid kogu öö.Kergendus saabus,kui koerke,küll vintsutatuna
koju tagasi ilmus. Loomaarmastuse õppetund kogu eluks.Üks ehe näide sellest. (“Armas loomake”) Soovitan igas eas lugejale.
See raamat on Anu Raua 80. juubelisünnipäeva tähistamiseks välja antud jutukogu. Jutud loomadest ja lindudest ning nendega seotud inimloomadest on kirjutatud aastail 2022 ja 2023. Miskit pidi tagasivaade elule, seda läbi nende loomade-lindude, kes on ellu mingil kombel tulnud-sattunud. Ja inimesega kaasa kulgenud…
Peamiselt me teame-tunneme Anu Rauda kui vaibakunstnikku. Vähemasti mina tean teda just sellisel kombel. Jutte kirjutab ta ka. 2022. aastal ilmus jutukogu „Kuue ruuduga aken”. Looma- ja linnulood raamatuna on aga see praegune.
Hea karjane… ristiinimese jaoks seostub see Jeesusega kui Hea Karjasega oma koguduse, oma jüngrite jaoks. Ja Anu Raua vaibad on ka kirikutes. Näiteks Tallinna Jaani kiriku altari kõrval paremal on üks tema vaip – „Issaristike”…
Raamatust aga veel.
Enamasti on lood sellised, mis lubavad rahulikku kaasa kulgemist… kui aga see rahu läks juba liiga rutiinseks, siis tuli lugu „Armas loom”… Mis saab siis kui rahulikku maakohta, kus on noored inimesed, kes õpivad-harjutavad alles kangakudumist ja koerake Nuuks sellele seltskonnale justkui karjaseks, turvajaks? Sinna tekib kuskilt motikatel noorte-gäng ja peale laamendamist on koer kadunud… Kus ometi? Mis juhtus? Lugege ise!
Viimane lugu siin raamatus on „Hea karjane”.
Anu Raud kirjutab:
„Väikesed lapsed tunnevad vaistlikult, kui oluline ja õpetlik on kontakt loomadega. See annab võimaluse harjutada ja proovida karjaseks olemist, vahel ka karjajuhiks. Hakkad mõistma hoolimise ja hoolitsemise tähendust. Esimesteks võõrkeelteks saavad olema lindude ja loomade keeled. Saad selgeks sõnadeta mõistmise. Oskad armsa koera soove silmist lugeda. Karvad turris ja kõrvad ligipead olekul on oma tähendus. Tunned muret kadunud lamba pärast ja tunned suurt rõõmu ta leidmisest. Taipad, et parem on oodata, kuni loom sinu juurde tuleb ja mitte vastupidi. Kellele siis meeldivad pealetükkivad. Koged, et vastukarva silitamine ei ole meelt mööda kellelegi.
Aukartus elu ees süveneb ja lugupidamine kõigi elusolendite vastu kasvab. Kasvab ka kaastunne ja tähelepanu abivajajate suhtes.” (lk 165)
See on südamlik ja soe raamat.
SUUUR tänu suurele meistrile selliste inimlike mõtete ja heade-ilusate lugude eest!
Lugusid ilmestavad Kadi Pajupuu illustratsioonid.
Ja kohe alustuseks või hoopis kõige lõpuks tasub lugeda tekstiilikunstnik Aet Ollisaare saatesõna raamatule.
Oma elus on Anu Raud kokku puutunud vaga paljude loomadega mida ta meenutab roomuga. Mina olen onnelik inimene kellel on voimalus maal elades kokku puutuda erinevate elus olenditega.Praegu meenutan kui roomus ma olin kui mind voeti vahja puugile kaasa. Selleks tuli konni puuda ja vahja kahvad korda seada. See koik oli vaga ponev ja siis see soit oja aarde. Koike seda on raske kirjeldada.See ei unune kunagi.Muidugi koik nii lahedalt ei lainud.Lopuks koos soomine kui oli onnestunud vahja puuk. Kui teil on selline voimalus, siis arge jatke seda kasutamata!
Miniatuursed laastud. Eriti südamlikud on lood koertest.
Kaanekujundust oleksin justkui varem näinud? Meenutab Ilon Wiklandi illustratsioone.
…Aiamaa jooksis luipu mööda mäe külge…On see luipu murdesõna?
Õppisin: kui tagasi ei vaata, on raske edasi minna.
Anu Raua jutud on soojad ja südamlikud. Pika elu jooksul on ta hoolitsenud paljude loomade ja lindude eest.
Raamatus on nii lapsepõlvemälestusi, kui seiku hilisemast elust.
Kindlasti tasub lugeda!
Olen kahevahel. Osad lood (autobiograafilised) on toredad. Teine osa lugusid kisub didaktiliseks.
Naudin tõestisündinud vanaaja lugusid ja elu-olu kirjeldusi.
Õpetliku alatooniga kirjutised tekitavad tüdimust ja soovi raamat sulgeda.
Tunnistan, et olen olnud Anu Raua austaja tema imeliste kootud vaipade pärast. Aga väga andekad inimesed suudavad alati üllatada mitmel alal. Selle raamatu lood meenutavad mulle minu mõlema vanaema jutustusi oma lapsepõlvest. Mõlemad vanaemad elasid maal ja oli suured looma-linnusõbrad. Neil olid kanad, lambad, lehmad , sead nagu ikka vanasti maal elavatel inimestel majapidamises oli. Väga armas ja soe raamat.