Tõnu Õnnepalu „Pariis“ on vaieldamatult üks mu lemmikuid lugemiselamusi 2024. aastast. Kirjanikul on võrratu anne võtta lugeja endaga kaasa Pariisi tänavatele uitama.
Õnnepalu kirjutatu on kui katkematu mõtete voog, millel pole ei lõppu ega algust. Kes Pariisis käinud, leiab raamatust omajagu äratundmist ja nostalgiat. Ja kellel pole olnud veel õnne Pariisi külastada, saab hetkeks ettekujutuses pariislaste hulka sulanduda.
Aga Õnnepalu „Pariisi“ ei saa pidada reisikirjaks. Eelkõige annab raamat edasi Pariisi olustikku, seda tunnet, mis Pariisis südamesse poeb ja enam ära ei lähe. Seega on tegu pigem mõtisklustega linnast, elust ja endast.
„Pariisis“ keskendub kirjanik oma elule Prantsusmaa pealinnas 1990. aastatel ehk ligi 25 aastat enne raamatu välja andmist. Õnnepalu veetis Pariisis kolm kuud ja see oli aeg, mil ta kirjutas oma esimese romaani „Piiririik“.
„Pariis“ on esimene osa Õnnepalu „Mujal kodus“ sarjast. Triloogia teine osa „Aaker: (Muskoka, Ontario, CA)“ (2019) räägib väliseestlaste elust Kanadas nagu ka pealkiri vihjab. Kolmanda osa pealkiri on „Lõpmatus (Esimene kevad)“ (2019). Kuid olles lugenud nii „Pariisi“ kui „Aakrit“, leian, et neid võib lugeda ka teineteisest sõltumatult. Siiski on minu hinnangul „Pariisi“ lugedes Õnnepalu kirjutamisstiiliga kergem tutvust teha.
Ilmunud: EKSA 2019
Tõnu Õnnepalu „Pariis: (kakskümmend viis aastat hiljem)“ e-kataloogis ESTER
Tallinna Raamatukogudes saadaval ka soome keeles: „Pariisi : (kaksikymmentäviisi vuotta myöhemmin)“
Triinu Piliste
Nurmenuku raamatukogu raamatukoguhoidja