Janika Läänemetsa “Linnupetja” on autori teine luulekogu, mis järgneb tema debüüdile “Vihma ja kurbuse maja”. Kogumikus põimuvad armastusluuled kaunite loodusmetafooridega, mis omakorda põimuvad lapsepõlve jäävate mälestustega.
Kogumik on saanud oma nime samanimelisest luuletusest, kus (arvatavasti autori ise) laps(ena) tõdeb:
“/…/ veel ei osanud ma öelda
et pelgasin lindu pettes
ära rikkuda hoopis
omaenda südame”
Luulekogu on väga sidus, luuletused on kogusse seatud justkui narratiivses järjekorras – nende saatel muutuvad järk-järgult nii hooajad kui ka autor ise, kes jõuab lapseeast täiskasvanuikka.
Kuigi pean tõdema, et iga luuletus ei olnud mulle meelt mööda, siis üleüldiselt tegi luulekogu südame soojaks ning ka päeva justkui päikselisemaks. Arvan, et luulekogu on hea maiuspala ka neile, kellel varem väga luulega kokkupuudet ei ole olnud – see imeb sind enda sisse ning sulgedes silmad tunnedki, nagu puhkaksid pehmel samblalinal, soe päike tekina peal, peas hõljuvad magusad mälestused ning taustamuusikana mängimas linnulaulu ja veekolina duo.
mul on silme all seeneringid
peas põdrasarved
olen puuvaimude pruut
ja tuulepesade punuja
päeval peidan end padrikus
videvikus kondan mööda raiesmikke
ekslen roobaste rägastikus
kukun põlved vastu tühjust katki
jooksen tumedat jõevett
Ilmunud: Puänt 2024
Janika Läänemets “Linnupetja” e-kataloogis ESTER
https://www.ester.ee/record=b5657386~S8*est
Mariette Vassus
Südalinna raamatukogu raamatukoguhoidja
