Auschwitzi koonduslaagrist on kirjutatud suurel hulgal nii ajalooteemalisi kui ka ilukirjanduslikku laadi raamatuid, kus autoriteks või peategelasteks on olnud laagrist eluga pääsenud vangid, aga selliseid raamatuid, kus räägitakse hoopis naisvalvuri elust ja tööst surmalaagris, on vähe ilmunud.
Seetõttu asusin seda huviga lugema, et teada saada, kuidas ja mis põhjustel Maria Mandli sattus koonduslaagrisse tööle, millised olid tema valikud murrangulistes sündmustes ja mis ajendas teda inimesi piinama ja tapma.
Susan Eischeid on käsitlenud holokausti nii oma uurimistöös kui ka muusikas. Maria Mandli eluloo vastu tekkis Eischeidis huvi, kui ta kirjutas raamatut Auschwitz-Birkenau naisorkestrist. Autorit köitis selle loo vastuolulisus: kuidas üks halastamatu ja jõhker vangivalvur lõi Natsi-Saksamaa koonduslaagrite süsteemis esimese ja ainsa naisteorkestri, sest tal oli sügav hingeline vajadus muusika järele.
Kuigi see on kirjutatud elulooraamatuna, pole raamatu eesmärk ainult kronoloogilise ülevaate andmine Maria Mandli elust, vaid siin uuritakse küsimust, kuidas korralikust, toetavast perekonnast pärit tütarlapsest võis saada holokausti üks julmem kurjategija.
Kui poleks olnud sõda ega natside võimulolekut, oleks temast tõenäoliselt täiesti tavaline pereinimene saanud ja ta oleks elanud lihtsat elu. Katoliiklikus internaatkoolis omandatud oskusi, nagu klaverimäng, õmblemine, sekretärioskused, sai Maria kasutada kogu ülejäänud elu.
Üks võimalik asjaolu, mis Maria saatust väga mõjutada võis ja millele autor ka vihjab, on see, et tol majanduslikult raskel ajal oli austria ja saksa naistel keeruline end teostada ja ühiskondlikku heakskiitu saada. Seoses tööotsinguga sattuski Maria tööle vangivalvurina, põhjuseks hea palk, kinni makstud majutus, töökohaga seotud kindlustunne ning võimalus edendada elutingimusi ja ühiskondlikku positsiooni. Sündmused, mis eelnesid sellele tööleminekule, võisid Maria hinge jätta sügava trauma: postkontorist vallandati ta seetõttu, et ei kuulunud natside parteisse, samal põhjusel jäi ta ilma ka oma armastatust. Nii kaotas ta sotsiaalse positsiooni ja sõltumatuse, mida oleks taganud abielu, rääkimata kauaoodatud lastest. Kuna tol ajal oli raske töökohta saada, siis otsustaski ta proovida vangivalvuri ametit.
Valvuriks värvatud noori naisi hakati koolitama, neisse juurutati aegamööda kurjust, neile tehti selgeks, et vange peab karmilt ja kehaliselt väärkohtlema. Just sellest ajast peale hakkas Maria jõhkramaks muutuma, temast sai kõige kardetum ja vägivaldsem valvur. Ta oli tugev ja halastamatu, valmis end tõestama, tema julmus pälvis ülemuste tähelepanu ja võimaldas Marial karjääriredelit mööda kiiresti tõusta. Mariale meeldis võim, tunnistajate väitel ta nautis kinnipeetavate piinamist ja mõnitamist ning tihti näljutas vange surnuks. Sellistest julmadest tegudest tekib sõltuvus ja kui ühiskond soodustab kurjust, siis kurjategija hakkab uskuma oma tegude õigsusesse. Tapmisest võib saada rutiin, kus valvuri arust vangid pole enam inimesed, vaid kõigest probleemid, mida lahendada.
Maria Mandli elutee ja allakäik peegeldavad natsiperioodi paljude kurjategijate saatust. Kuigi nad olid natsiideoloogia ohvrid, tegutsesid nad ikkagi teadlikult. Maria Mandl oli teadlikult tegutsev inimene, ta armastas oma lähedasi, mõnel hetkel võis ta olla hell ja tundlik, järgmisel hetkel võis ta saata lapsi gaasikambrisse.
See on mõtlemapanev, kõhedust tekitav lugu, mis ei jäta kedagi külmaks, näidates meile, kui keeruline on inimloomus. Hea ja kurja eristav piir on igas inimeses habras ja kergesti ületatav. Julmus ja südamlikkus saavad korraga eksisteerida ühes ja samas inimeses.
Raamat sobib lugemiseks ajaloo- ja psühholoogiahuvilistele ja kõigile neile, kes soovivad rohkem teada saada Kolmandas Reichis toimunud kurjusest ning põhjustest, miks osad inimesed sellel keerulisel ajal kuritegelikule teele sattusid.
Ilmunud: Helios kirjastus 2024
Tõlkija: Elina Adamson
Susan J. Eischeid „Elu ja surma valitseja“ e-kataloogis ESTER
Sirli Paimets
Südalinna raamatukogu raamatukoguhoidja