„Mu vanaemal on lugu, emal oli lugu ja ka minul on. Minu lugu alles kestab. „ /lk.300/
Elena Fischeri 2023. aastal ilmunud debüütromaan „Paradiisiaed“ haaras mind kaasa esimesest reast alates. Lihtne ja selge sõnakasutus, tundlik südamesse jõudev mõte, sisaldades ühekorraga nii rõõmu, kurbust kui ka huumorit. Ei mäletagi viimasel ajal sellist raamatut, mis oleks niimoodi hinge pugenud, kaasa elama pannud ning päriselt nutma ja naerma ajanud.
14-aastane Billie elab koos emaga ühes Saksamaa äärelinna kõrghoone pisikeses korteris. Ema pingutab, et ots-otsaga kokku tulla. Vaatamata rahalistele raskustele, on ema Marika rõõmus, loov ja optimistlik. Ema ja tütre sügav armastus on kahepoolne, selles on optimismi, spontaansust, julgust, hoolivust teineteise ja teiste inimeste suhtes. Nad leiavad rõõmu koosolemisest, väikestest asjadest ja unistavad reisist mere äärde. Tundub, et kõik on suurepärane.
Siis aga pöördub nende elu pahupidi, kui ootamatult saabub Ungarist nende juurde elama Marika ema, kes väidab, et on haige ja vajab abi. Tegelikult igatseb ka tema oma perekonna lähedust. Vanaema tulek toob kaasa pingeid, üles kerkivad varasemad vanaema ja ema vahelised konfliktid ning põrkuvad erinevad arusaamad ja mälestused.
Ühel päeval viib kahe naise äge vaidlus traagilise õnnetuseni, mille tagajärjeks on ema Marika surm.
Billie on nüüd üksi, ta ei tea, mida teha, kurbus, lein, viha, teadmatus – kuidas sellega toime tulla ja kuidas edasi elada? Kas tal tuleks kolida noorte turvakodusse või minna kaasa vanaemaga tagasi Ungarisse? Selle asemel otsustab ta minna otsima oma isa, keda ta ei tunne ja keda ta pole kunagi kohanud, kaasas vaid pilt emast ja majast, kus ta koos oma emaga väiksena elas.
Edasise tahaksin jätta avastamiseks lugejale. Luban, et see on südamesse minev ja üks uskumatu lugu.
Kuid „Paradiisiaed“ ei ole vaid ühe tüdruku lugu. Romaan käsitleb justkui möödaminnes mitmeid teemasid, mis aga raamatut lugedes märkamatult kaasa mõtlema panevad.
Mind puudutas eriti emade ja tütarde suhete teema, läheduse ja omavahelise jutuvestmise tähtsus elus ning avatuse-privaatsuse piirid eri põlvkondade vahel.
Romaan käsitles ka teemat, kuidas tulla toime leinaga ja raskustega, jääda elurõõmsaks, jõuda teiste inimeste ja iseenda usaldamiseni ja mõistmiseni ning liikuda oma eluga edasi.
Billie tahtis saada kirjanikuks ja tema igapäevaseks kaaslaseks oli märkmik, kuhu ta kirjutas üles oma tähtsaid mõtteid ja tähelepanekuid elust. Oma tunnete ja läbielatu kirjapanemine, aitas tal ka sellises õrnas vanuses üksi jäädes, toime tulla traumaga ja leida iseennast.
Elena Fischer (sünd.1987) on õppinud kirjandust ja filmi ning elab Saksamaal Mainzis. Tema esikromaan „Paradiisiaed“ pälvis kiirelt tähelepanu, nomineeriti väärikale Deutscher Buchpreisi auhinnale, jõudis müügiedetabelite tippu ja on tõlkimisel paljudesse eri keeltesse. Nii tore, et ka eesti keel on nüüd nende hulgas. Soovitan lugeda!
Ilmunud: Tänapäev 2025
Elena Fischer „Paradiisiaed“ e-kataloogis ESTER
Ülle Alt
Südalinna Raamatukogu vabatahtlik seenior