Ettevaatust, pisarakiskuja hoiatus!
Raamat „Kesköö Pariisis“ algab nagu üks tüüpiline armastusromaan. Kaks noort üliõpilast Sophie ja Tom saavad omavahel tuttavaks ja armuvad. Noormees on pärit jõukast perest, neiu on harjunud pigem kasinamate oludega. Sophiele ei tundu Tom kui sobilik peigmehematerjal ja sama võiks öelda ka Tomi kohta, Sophie ei oleks tema jaoks tüüpiline valik. Aga ometi elu läheb nii, et teineteist nad leiavad ja kooselu alustavad.
Noortel tekib tore traditsioon käia kord aastas Pariisis puhkamas. Esimene kord on noormehe üllatus neiule, aga edasi juba teadlik valik ning elu edenes ja mitmete väljakutsetega silmitsi seistes on need reisid ka veidi erinevad. Loomulikult ei ole noorte elu üksnes lust ja lillepidu, sest selline lugu oleks ju igav, ja saatus loobib nende teele mitmeid raskusi. Näiteks on Sophiel probleeme rasestumisega, see teema neelab ta täiesti alla ja mõjutab ka nende suhte dünaamikat. Tomi tabab raske haigus, mis samamoodi paneb kogu nende elu hoopis teise perspektiivi. Ma lõppu ära ei räägi, et teil oleks ikka huvitav lugeda, aga alguse hoiatus peab paika – läheb kurvaks.
See raamat pole üksnes armastuslugu, vaid tegelikult hoopis rohkem on see romaan leinast ja sellega toimetulekust ning kuidas pärast lähedase kaotust eluga edasi minna. Millal on okei uude suhtesse astuda? Kas sellega sa petad oma lahkunud kaaslast? Kas lähedase kaotus jääbki tunduma nii, nagu oleks sul käsi või jalg ära lõigatud? Nukratest toonidest hoolimata on see ka lugu lootusest – kõik pole veel kadunud ja elu läheb edasi, õnne on võimalik leida ka edaspidi.
Raamatu tagakaanel on öeldud, et see on ideaalne valik David Nichollsi, Kristin Hannah’, Nicholas Sparksi ja Jojo Moyesi austajatele ning olen sellega täielikult nõus. Teos, mis alguses tundus kui kerge ajaviitelugemine, suutis mind positiivselt üllatada ja näidata hoopis sügavamaid värve.
Tõlkija: Ülle Jälle
Ilmunud: Eesti Raamat, 2025
Gillian Harvey „Kesköö Pariisis“ e-kataloogis ESTER
Janela Tähepõld-Tammert
Pääsküla raamatukogu juhataja
