“Aeg ei paranda haavu. Kõik sõltub sellest, mida me selle ajaga teeme.” Edith Eger, “Valik”
See raamat oli sünge ja kohutavalt raske. See võttis mult une. See kinkis mulle ka lootust. See raamat näitas mulle, kui tugev võib olla inimene.
Edith Eger, Ungarist pärit juut, oli 16-aastane, kui teda viidi Auschwitzi ja ta vaatas, kuidas korstnast kerkiv suits annab teada tema vanemate surmast, 22-aastane, kui ta migreerus abikaasa ja lapsega Ameerikasse ning 51-aastane, kui ta sai doktorikraadi psühholoogias. Tema esimene raamat “Valik” ilmus, kui dr Eger oli juba 90-aastane, ja kuigi see on liigitatud psühholoogia alaseks raamatuks, hõlmab see tegelikult palju enamat. Praktiliste kognitiiv-käitumisteraapia võtete kõrval leiab lugeja raamatust ka ühe erakordse naise ellujäämisloo inimkonna ühe õudsaima sõja keerises.
Edith meenutab “Valikus” oma sõjaeelset noorust: balleti- ja võimlemistreeninguid, vanemate vaidlusi, õdesid ja esimest armastust. Detailselt ja hingehaaravalt kirjeldab ta oma viimast õhtut kodus.
Ta jutustab kolmest aastast kontsentratsioonilaagrites, surmamarssidest, räägib näljast ja hirmust, piinamisest ja surmast ning sellest, kuidas annab alla keha ja kuidas meel siiski jaksab jätkata. Hämmastab see, et Eger ei süüdista, ei kiru ega vihka, vaid hoopis leiab endas jõudu ja vaprust tunda kaastunnet ja hiljem andestada oma piinajaile. “Kujutlen Jumalat sellisena, nagu on tantsiv laps. Erksa, süütu, uudishimulikuna. Ma pean ka selline olema, kui tahan nüüd olla Jumala lähedal. Tahan hoida elusana selle osa endast, mis näeb enda ümber mõistatusi, mis mõistatab, kuni päris lõpp on käes,” – mõtleb ta, olles sammu kaugusel kohutavast surmast. Ta teeb, või pigem sunnib end tegema valiku – ja sellisel “õpitud positiivsusel” hakkavadki aastate pärast seisma tema maailmavaade ja teraapia põhimõte.
Lugu ei lõpe ellujäämisega, see räägib ka sellest, mis tuleb pärast. Aastakümneid kulus Edithil selleks, et leida leevendust PTSD tekitatud varjudele, valida USA-s endale uus elumõte ning lõpuks andestada – teistele, ent ka iseendale.
Edith Egeri elu jälgides saame me lugejana piiluda ka seda, kuidas raviti hingi 1950. aastatel, kuidas Viktor Frankl, kes sai Edithile suureks sõbraks, liikus koos teistega samm-sammult kognitiiv-käitumisteraapia lähtekohtade poole. On liigutav näha, et suur osa Auschwitzi ellujäänute kirja pandust on leidnud tee tänapäeva psühholoogia retoorikasse.
Raamat lõpeb peaaegu tänapäevaga. Dr Edith Eger on tunnustatud psühholoog, kelle portfoolio hõlmab PTSD-ga sõdureid ja abielulahutuse lävel seisvaid paare, lapse kaotanud vanemaid ja vägivalla ohvreid. Ta on 98-aastane. Ta aitab, ta ravib, ta armastab. Ta on elus. Ta, oma enda sõnadel, valis elus olemise. Ta siiani viskab balletti grand battement’i – tõestuseks, et ta on enda keha ja vaimu tagasi võitnud. Ja ikka kordab ta oma ema õpetust: “pea meeles ainult ühte asja: keegi ei saa sult ära võtta seda, millele sa mõtled”.
Paar aastat hiljem ilmus Edith Egeri “Kingitus”, mis on rohkem psühholoogia konspekti moodi ja süveneb praktilistesse juhtumitesse ja soovitustesse.
Ilmunud: Pegasus 2022
Tõlkinud: Marju Randlane
Edith Eger valik e-kataloogis ESTER
Edith Eger “The Choice” Overdrive’s ingliskeelse e-raamatuna
Anastassia Zolotarenko
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja
