See luulekogu on valikkogu. Luuletused on varem ilmunud luulekogudes “Inglisild”, “Ohvrikivi” ja “Emajõgi”. Peaaegu kõik Indrek Hirve luuletused on varjamatult autobiograafilised. Aga mingis mõttes ka üldinimlikud. Tema luuletused on enamjaolt kõik kirjutatud kellelegi mõeldes. Kas oma muusadele või lihtsalt tuttavatele. Mälestustest kinni hoidmiseks, nendes viibimiseks. Ta tahaks nagu tulevikku uskuda, aga ei saa kuidagi minevikust lahti. Harutamatud niidid ühendavad neid inimesi temaga, keda kordki nähtud. Indrek Hirv on valinud oma valikluulekogusse väga ilusad luuletused. Põhiliselt armastusluuletused, milles kumab läbi väga palju igatsust, nukrust ja ilusat kurbust. Ka igavikku ja üksindust. Tema luulega käib alati kaasas nukrus. Ka surm on paljudes luuletustes märkamatult sees, aga kergelt, mitte rusuvalt. Üldiselt ongi ta valinud rõõmsamat tooni luuletused, aga ka selliseid, mis panevad sind väga sügavalt elu üle järele mõtlema. Luuletaja ei oska vananeda, on segaduses. Miks on valikluulekogu pealkiri „Minu viimane kevad“? Miks ta viimasel ajal ongi avaldanud ainult valikkogusid? Kas Indrek Hirv tõmbab otsi koomale? Aga ei. Varsti on ilmumas temalt täiesti uute luuletustega kogu „Ratsuritäht“, mis Indrek Hirve enda sõnul ei ole kerge kogu, aga oma raskuses ilus.
Tähed hulguvad
mööda taevalaotust
nagu mina
siin all
vahel tundub
et nad teavad kuhu minna –
siis ma võtan
neile sappa
ja siis tuleb ikka välja
et eksleme niisama
ilma sihi ja lõputa
nagu igavik
***
Ilmunud: Ilmamaa, 2020
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Ade Hintsov
Laagna raamatukogu raamatukoguhoidja