Tegevus toimub W kohvikus 20. sajandi algusest 21. sajandini. Kõigil ajastutel, ajalootormidest hoolimata on kohvikuelus ja -jutus midagi püsivat. Ikka istub nurgalaua hämaruses Stammgast, olgu linnas pommitamine või põlegu kohvik, sagigu ta ümber saksa või vene mundrid, akadeemilised isikud või seltskonnategelased, nkvd-lased või eurokarjeristid. Ajast aega astub kohvikusse Uustulnuk. Igal ajal kostab tagatoast Poeedi hääl oma uusi luuletusi lugemas. Ikka toob Ettekandja aromaatset kohvi ja maitsvat veini. Daamide lauas kobrutab linnaklatš. Ja Magister ei ole veel selgusele jõudnud, milline riigikord ja riik parasjagu valitseb ja ei julge sellepärast suud lahti teha. Ikka taotakse malekella, kolistatakse tassidega, vahetatakse uudiseid, loetakse luulet, võetakse napsi:
“Uue raha ja võimu tervituseks ning vana mälestuseks, joogem kohvi ja seda teist, mida meie sõber lahkesti meenutas – ilma igasuguse raha ja formaalsuseta, niipalju kui joodavat jätkub ja voolujoonestagem end järjekordsete hoovuste ja vooluste järgi!”
***
Programmis osalemiseks jäta oma tagasiside kommentaarina ⇓
Kohvik ja selle püsikliendid jäävad samaks, aga taustal riigikord pidevalt muutub ja nõuab harjumist. Hoogne ja lustakas, ironiseeritakse ja visatakse nalja. Samas tuleb hoolega kaaluda, mida öelda ja mida ütlemata jätta. Hea promo aromaatsele kohvile ja maitsvale veinile.
Näidendit mängiti Eesti Draamateatris ligi 20 aastat tagasi.
Kellel õnnestus lavastust näha, kiidab seda siiani.
Riigikorrad muutuvad, valitsused vahetuvad, kuid eesti rahvas toimetab tasapisi edasi. vahepeal tuleb vaid kohaneda uute hoovuste ja nõudmistega.
Aarne Ükskülale on see näidend pühendatud. Tema oli minu lemmiknäitleja.
Ka Stammgasti osatäitja Lembit Ulfsak meeldis alati. Kahju, et ise seda etendust nende osatäitjatega ei näinud ehk oleks siis sisu selgem olnud.
Näidend ise oli minu jaoks keeruline ja sürreaalnegi. Närisin kuidagi nö pika hambaga läbi.
Ikka kipun loetut võrdlema nähtud etendusega. Kas lavastuses oli ka nii palju saksakeelset teksti? Ajalugu käib tõepoolest spiraali mööda, Werneri aegadest tänaseni.
Nautisin dialooge, kuis mittemidagi öeldes öelda midagi.
Kujutan ette, kuidas Madis Kõiv nautis selle teksti kirjutamist, olles ise nii füüsik kui filosoof. Aeg on väljamõeldis, on kokkulepe – selle lineaarsus seatakse ses tekstis toredasti kahtluse alla. Mis on püsivat, kui kõik näiliselt muudkui muutub? Sümpaatne on see lahendus, mille pakub Kõiv, üks lõputu kohvijoomine, vanad tuttavad stammkohas. Turvaline tegevus ajalookaoses, sajandeid saatev rahunoot.
Olen seda tukki teatris nainud ja tahtmatult korvutan seda teatris nahtuga. Praegu lugedes ma ei olnud roomus ja utlen ausalt mulle ei meeldinud.
Parem oleks näidendit vaadata. Lugemine ei edenenud eriti.