Teose „Väävelkollane taevas“ alguses tundub pimedas vihmases õhtus ühele keskeas mehele, et teda jälgitakse ning selle järel kirjeldab ta dramaatilisi sündmusi nimetades isikuid, kes lugejale hetkel ei ütle midagi. Seejärel hakkabki minategelaseks olev mees meenutama, kuidas kohtus Alex Rabelli, ja tema perega nooruses. Lugu antakse edasi läbi ühe tegelase perspektiivi memuaaride vormis.
Alguses pealiskaudne suvesõprus rikka pere poja ja lihtsa poisi vahel muutub ajas. Minategelase elu saab tihedalt seotud kogu Rabellide perekonnaga. Nende särava jõukuse pealispinna alt kooruvad välja probleemid ja saladused. Minategelane leiab aastate jooksul selles peres nii mõistmist kui ka hukkamõistu. Lugu liigub läbi aastakümnete, selles on armastust, naeru, kurbust, vihkamist ja leina. Aja jooksul muutuvad isiksused ja nende omavahelised suhted. Raamatu alguses välja toodud nimed saavad tuttavaks ning võtavad oma koha ühe mehe saatuses.
Selle raamatu autori kirjastiil on ülimalt kaasahaarav, mõnus ja ladus. Kohati tundus, et lugu ei vii kuhugi, aga see mõnus kirjastiil haaras kaasa. Lugejana elasin kaasa tegelastega toimuvale, ehkki seal on palju valusat. Kjell Westö oskab lihtsate hetkede kaudu kirjeldada elus olulisi asju. Mõnusalt antakse edasi ka väikeseid mõtisklushetki. „Väävelkollane taevas“ on raamat, mis näitab ehedalt, kuidas inimesed ja nende omavahelised suhted ajas muutuvad, katkevad, leiavad uue alguse aga ka lõpliku lõpu.
Ilmunud: Eesti Raamat 2018
Tõlkija Tõnis Arnover
Kjell Westö „Väävelkollane taevas“ e-kataloogis ESTER
Maria-Kristiina Haav
Kännukuke raamatukogu raamatukoguhoidja
