Carolina Pihelgase romaan „Lõikejoon“ räägib Liine-nimelisest noorest naisest, kes sõidab pärast pikaajalise ja mürgiseks muutunud suhte lõpetamist maale, Tsõriksoo tallu, et seal hinge löödud haavad lahti võtta ja end minevikust vabaks lõigata. See mind juba esimesest leheküljest imeilusa, poeetilise keelekasutusega ära võlunud romaan on kahtlemata üks neist, mis on esmapilgul lehekülgede arvu poolest võrdlemisi õhuke, ent sisult nii mahukas, et tahaks selle ka pärast teistkordset lugemist ja järjekordseid tunde- ja ajanärvi riivamisest tingitud pisaraid mõneks ajaks riiulile jätta, kuniks loetu juba vaikselt ununema jõuab hakata, et see siis uuesti ette võtta ja sõna sõna haaval uuesti läbi mäluda.
Lisaks kaunile ja kujundlikule keelele muudab teksti minu jaoks stilistiliselt mõjusaks ka minavormis jutustus, intiimne, iseenda – ja lugeja – vastu imetlusväärset ausust taotlev sisekaemus. „Näidata ennast ja oma ebatäiust tundub liiga hirmus” (lk 61, 2024), sõnastab jutustaja ise mind lugedes korduvalt tabanud mõtte. Seesama enda ja oma ebatäiuste näitamine, tunnistamine ja aktsepteerimine teeb minategelase niivõrd inimlikuks, et võimaldab äratundmist ja mõistmist, mis Liinel endal mitme teise loos esinenud tegelasega puudulikuks jääb. Lisaks lõppenud romantilisele suhtele on romaanis tähtsal kohal ka Liinet ilmselgelt tugevalt mõjutanud ja mõjutav keerukas suhe oma emaga. Minu silmis kooruvad jutustustes välja paralleelid ja ülekanduvad mustrid ema-tütre ja lõppenud romantilise suhte vahele, mis innustas mind jällegi omaenda elus olulist rolli mängivaid suhteid ja käitumismustreid analüüsima.
Eelmainitud inimestevaheliste suhete kõrval on romaanis oluliseks teemaks suhe inimese sise- ja väliskeskkonna vahel. Ühelt poolt võimaldab Tsõriksoo ümbrus oma maaidülliliste looduspiltidega eraldatust ja rahu, mille keskel kohal viibides ja ümbritsevat ilu märgates enda sisemisse peeglisse vaadata ja tasapisi hinge ravida. Samal ajal ripub nendesamade piltide kohal aga selgelt kirvena teadmine, et kliimamuutuste tagajärjel on kirjeldatavatel vaadetel oht lähitulevikus hävida: „Kui kakssada liiki päevas välja sureb, siis palju see minu eluajal kokku teeb? See mõte tekitab tahtmise alla anda, surra. Uudised masendavad mind nagu iga inimest – seda kõike on liiga raske vastu võtta” (lk 36, 2024). Lisaks sellele lõhuvad rahu Tsõriksoo talu lähedalt polügoonilt kostuv relvamüra, polügooni eelseisva laienemisega seotud pinged ja sõjahirm. Nii ei oleks Liinel enam justkui isegi maale eraklikkuse, iseenda sisse tõmbudes võimalik end ärevusttekitavast väliskeskkonnast lahti lõigata. See iseloomustab – ja jäädvustab tuleviku jaoks – väga ilmekalt praegust ajahetke ja meeleolu.
Nõnda kõnetab romaan kaunis kirjastiilis nii ajatuid inimsuhete teemasid kui vägagi kaasaegseid ühiskondlikke valupunkte, andes lugemise järel pikaks ajaks küllaga mõtteainet. „Lõikejoon“ on üks 2024. aasta Eesti Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali aastapreemia nominentidest ning 2025. aastal välja antud esimese Eesti naiskirjanduse auhinna laureaat.
Ilmunud: SA Kultuurileht 2024
Carolina Pihelgas „Lõikejoon “ e-kataloogis ESTER
ja Kirjastus Lünk 2025
Carolina Pihelgas „Lõikejoon “ e-kataloogis ESTER
Grete Pärn
Väike-Õismäe raamatukogu raamatukoguhoidja
Märksõnad: eesti, ilukirjandus, sari “Loomingu raamatukogu”
