Austatud Bologna ülikooli semiootikaprofessor Umberto Eco tegi 1980. aastal midagi ebatavalist: ta kirjutas krimiromaani. Vaatamata sellele, et teos on tihe ja autorile omaselt pilgeni täis märkide analüüsimist, lehekülgedepikkuseid olustikukirjeldusi ja teoloogilisi arutlusi, sai “Roosi nimest” rahvusvaheline menuk, ja seda mitte ainult akadeemikute seas.
Nagu mainib iga kriitik, on “Roosi nimi” ääretult mitmetasandiline, pakkudes erineva taustaga lugejatele ka vastavalt erinevaid lugemiselamusi: see sobib lugemiseks nii krimihuvilisele kui ajaloolasele, kuigi omavahel vesteldes võib ilmneda, et nad lugesid pea kahte erinevat raamatut. Eco loodud maailm ja mõrvamüsteerium on esimesest leheküljest kaasahaaravad, hoides ka taolise lugeja tähelepanu, kes 14. sajandi katoliku kirikuga seonduvate sündmuste ja kristliku semiootikaga kursis ei ole. Tooksin võrdluse Bulgakovi raamatuga “Meister ja Margarita”, mida loevad ja naudivad keskkooliõpilased oma tiheda tegevustiku ja ladusa stiili pärast, olgugi et raamatu piibellik metatekst ja Nõukogude liitu pilkav ühiskonnakriitika paljudel märkamata jääb.
“Roosi nime” lugedes avaneb lugejale sündmustik 14. sajandi benediktiini kloostris, kus on just toime pandud mõrv, vähemalt kahtlustavad seda teised mungad. Sherlock Holmes’ilik inglise munk Baskerville’i William hakkab koos oma abilise Melki Adsoga süüdlast otsima, kasutades selleks oma imepärast võimet lugeda meid ümbritsevate märkide keelt ja selle põhjal loogilisi järeldusi teha. Nagu Sherlock Holmes’i mõttekäiguga kaasas käies, tunneb ka lugeja, et õpib maailma paremini mõistma ja tõlgendama. Ka ilukirjandust kirjutades on Eco õppejõu rollis, puistades peatükkidesse viiteid oma erialale.
Kuid “Roosi nimi” pole siiski detektiiviromaan, seda arvab ka Juri Lotman. Nagu ta kirjutab oma järelsõnas: ““Roosi nimi” on romaan sõnast ja inimesest, see on semiootiline romaan.” Umberto Eco teose peamine eesmärk on näidata ja uurida, kuidas inimene mõjutab sõna (ja usku) ja see omakorda teda, kuidas nad loovad ja taastoodavad üksteise igavesti põimunud reaalsust.
Ilmunud: Eesti Raamat 1997, Eesti Päevaleht 2005, Hea Lugu 2018
Tõlkinud: Merike Pau
Umberto Eco “Roosi nimi” e-kataloogis ESTER
Maia Mägi
Sõle raamatukogu raamatukoguhoidja
