Selles üsna õhukeses ja konkreetses jutukogus leidub viis lühijuttu neljalt 19. sajandi naiskirjanikult – Gharlotte Perkins Gilman, Lucy Clifford, George Egerton (Mary Chavelita Dunne Bright) ja Rebecca Blaine Harding Davis – ning esmapilgul võiks tegu olla algusaegsete õuduslugude, üleloomuliku fantastika varajase perioodi näidetega. Lood tõlkinud ja kogumikuks sidunud Maarika Luts ja Liis Pallon ei esitagi neid meile aga õudusklassika antoloogiana ega isegi mitte nais-ulmekirjanike varasema põlvkonna esmatutvustusena – mõlema kategooriaga on eesti lugeja juba kenasti kohtunud ning ka selle kogumiku nimilugu on, Kristjan Sanderi tõlkes 2007. aasta Algernonis, elektrooniliselt juba varem eestindatud, mis võimaldab nüüd tõlgete võrdlustki. Liiatigi on nende juttude õudus- või ulmeessents õhukesevõitu (ning viimastel puudub sootuks), samal ajal kui sotsiaalkriitiline tahk on küllalt tugev, et asetada need tekstid nii maailma naisuurimuse kui klassi- ja rassirõhumise uuringute põhilugemikesse, ning mitte ilmaaegu pole nende kaante vahele valitud vaid naiskirjanike lugusid. Raamatusse on lisatud ka lühikesed autoritutvustused, mis aitavad aimata kirjanike endi positsioone ja suhtumist kontekstides, mida nemad oma lugudes meile valgustavad. Nii saab ilmsemaks, kes neist naistest on nii loomingu kui oma isikliku elatud elu kaudu juurutanud uusi ideid feminismis ning kriitilises filosoofias, kes jäänud leigeks või koguni vastuvoolu ujunud kultuurirelativismis aga samal ajal panustanud patriarhaadi kitsaskohtade paljastamisse või üldisemalt humanismi; milline oli nende ühiskondlik taust ja kuivõrd see näib olevat kujundanud nende endi elusaatust; ning kas ja kuidas hinnati nende häält kaasaegsete poolt või hiljem. Kõik kogumiku lood keskenduvad 19. sajandi naise sotsiaalsele olukorrale, kuid kõik vaatavad seda erinevast perspektiivist ja kasutavad erinevaid võtteid, stiili, žanrigi. Näeme naiseksolemist välja joonistumas nii rikkamal positsioonil kui nälja piiril, abielus kui ka üksikemana, konformse või mässulisena, kuid ikka ja jälle rõhutuna kultuurinormidest ning jõu- ja võimuebavõrdsusest, isegi pealtnäha idüllis elades ikkagi religiooni, meditsiini ja psühhiaatria poolt marginaliseerituna, pärsituna loomingus, eneseväljenduses ning kehalises ja vaimses autonoomias. Ajalooline perspektiiv – mahlakalt esitatud üheksateistkümnenda sajandi olustikudetailid – need mõjuvad käesoleval sajandil aga mitte sugugi retrospektiivselt ja tolmuselt, vaid hoopis kui mingi düstoopiline allegooria, tulevikumeenutus. Lugudes paljastuv struktuurne ülekohus ei ole kahjuks praktiliselt üheski käsitletud aspektis veel läbitud õppetundide lahtrisse jõudnud, eks sellepärast.
Esimene ehk kogumiku nimilugu, Gilmani “Kollane tapeet” on hiljuti vormunud ka Draamateatri lavastuseks, mis võiks olla ehk täiendavaks põhjuseks nüüd trükiversioon käsile võtta. Vormiliselt kuulub see tekst kahtlemata gooti õuduse kilda, kus pinge sugeneb õhustikust ja mõne vaevutajutava detaili järkjärgulisest arenemisest pahaloomuliseks painajaks, kus atmosfääri halvaendelisus viib tegelaste mõtted arabeskina keerlevas mustris päästmatusse hukatuselehtrisse. Olemas on vajalikud elemendid nagu halvaendeline mahajäetud maja, võitlus vaimuhaigusega, kõnekad pisiasjad vihjamas eelmiste elanike koledale saatusele… Just tapeedimustri kuritahtlikkus on õudushuvilisele tuttav ka kahekümnenda sajandi käsitlustest, ent see lugu, hilisemate ideede võimalik allikas, jõuab tegelikult teiste lahendusteni. Samal ajal mõjub tekst märksa tänapäevasemalt, kui ühelt gootikalt oodata võiks, kuna sisuliselt koguneb pinge hoopis peategelase kasvavast ängistusest olla võimetu täiesti tavarealistliku, heatahtliku kuid ignorantse rõhumise ees. Kuidas ta selle olukorra lahendab? Aga kuidas meie lahendaksime?
Teine jutt, “Hiiglaslik visteeria”, on samalt autorilt ning siin on tegemist juba klaari ja korraliku kummituslooga, mille ilmekas olustikukirjeldus, kaunilt klassikaline stiil ja dramaatiline paljastus mängivad õudusega kaasa. Samal ajal aga rullub taustal sotsiaalkriitiline lugu ebaõiglusest ja topeltmoraalist ning saatuslikud üksikasjad võivad osutada ka otseselt nimetamata vägivallale. Tegelik õudus seisneb ent vastutuse asetamises ohvritele ning seda sageli veel juhtudel, kus kits on kärneriks.
Kolmas lugu on kunstmuinasjutt – Lucy Cliffordi “Uus ema”, kus muinasjutu skeemi kaudu mängitakse kokku mitu tuntud motiivi nagu koletis-võõrasema teema, hoiatuse-karistuse teema, sõnakuulmatute laste linnuks muutuva ema teema ning deemonliku kiusatuse ning kuuluvuse ja ilmajäämise teemad, aga samal ajal näeme raskustes üksikema reaalsust, kes on püüdmas kasvatada häid lapsi kurja keskkonna kiuste, saateks sageli alusetud süüdistused tegematajätmistest ja küündimatusest.
Neljas pala, Egertoni “Põhjaõng” mõjub tänapäevasena, kuigi nopitud 19. sajandist. Vahest sellepärast, et inimloomus pole ju muutunud? Rollide ja võimaluste, enesekuvandi ja lubatavuste, mõistmise otsimise ja leidmise küsimus ning ettemääratu vastu sõdimine on jätkuvalt aktuaalne. Isegi naisterahva valikute raamistik on ainult pisut siia-sinna loksunud, kuigi, nagu näha, ka tol sajandil leidus küllaldaselt ka häid mehi. Mis siis segab ühiskonnal arenemast? Ja mis ometi on see naise olemus, mille kängitsemiskatsete kiuste ja tõttu ei saa teda ei mõista, võrdsena näha ega rahule jätta? Aga just sellest lugu räägibki.
Viies lugu on ehk kõige raskem. Hardingu “Elu rauatehases” vajub rängalt närvile, põimides tol ajal veel uudset realismi romantikasse ning torgates seeabil vahest verisemalt kui puhta realismi küüniline kargus olekski võimaldanud. Ka selles loos viirastuvad sajandi poolt iseäranis just naisele esitatavad erinõuded, ehkki läbi tahmast, näljast, külmast ja vigastavast töökoormast vintsutatud töölisklassi vaatepilu, mis mõjub, kui ka pisut erinevalt, siiski mõlemale sugupoolele. See on ühiskonnagrupp, mille vaevad muudaks valusamaks väljapääsmatuse ja lootusetuse teadvustamine, mille tõttu ei saa pahaks panna ühtegi meelemürki või petlikku unelmat, millega keegi end lepitusse sulatab. Eriti ohtlik on ärgata äkilisse taipamisse, kus ärateenimatuse ja paratamatuse topeltlöök raputab liigestest nii vaimu kui ihu. Jutustaja hääl on läbi näinud ka võltsheategijate kanapimedast upsakusest, olgugi see hääl ise pärit samast ajastust, millest räägib – ajastust, kus säärast taiplikust veel moekas polnud harrastada.
See õhuke raamat pole vahest kerge ja kiire lugemine, aga soovitada võib teda seda enam. Praegu, sel sajandiveerandil, on see kahetsusväärselt kaasaegne õuduskimbuke, mida lugeja hüvanguks kaunistab kaugema ajastu romantilismivarjus kasvanud stiil ning puuris mitte püsinud naiskirjanduse pilk.
Ilmunud: Loeb 2023
“Kollane tapeet ja teisi jutte” e-kataloogis ESTER
Tea Roosvald
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja
