Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Inglise kirjaniku Jerome K. Jerome (1859-1927) raamat „Kolm meest paadis (koerast rääkimata)” kuulub jätkuvalt maailma huumoriklassikasse ning seda loetakse ka tänapäeval suurima mõnuga maailma eri paigus.
Kolm sõpra leiavad ühiselt, et nad on ületöötanud ning vajavad hädasti puhkust. See otsustatakse veeta mööda jõge kulgedes. Plaani pidades tundub kõik hea, aga reaalsusega kokku põrgates ilmneb üks viperus teise järel: ilusa tähise öö asemel ladistab vihma, hommikune suplus külmas vees ei tundu kuigi meeldiv ja jõeäärsete maaomanike isekus ajab vihale.
Hädade kiuste leiavad härrasmehed aega arutleda Inglismaa ajaloo ja antiigi üle, teha tähelepanekuid paadimatkaks sobiliku riietuse kohta ning filosofeerida elu üle laiemalt.
Vaata „Kolm meest paadis (koerast rääkimata)“ saadavust meie raamatukogudes e-kataloogist ESTER
Inglis- või eestikeelse audioraamatuna OverDrive’is
Lugemisprogrammis Raamatuga kevadesse osalemiseks kirjutage oma tagasiside raamatule kommentaaridesse. ⇓
Lugeda sellest raamatust ühe hüpohondriku seiklustest on ühest küljest äärmiselt lõbustav. Teisalt leidub küllaga neid, kes suure hirmuga endale haigusi välja mõtlevad. Või siis vastupidi, üldse oma tervise vastu huvi ei tunne. Kuidas leida kuldne kesktee? Kusjuures… ma ise olen pigem see, kes huvi ei tunne, vitamiine ei söö ja (teadliku) tervisliku toitumise asemel söön seda, mis meeldib & maitseb.
Raamatu algus on täiesti… masendav:
„Mäletan, kuidas ma kord Briti Muuseumi läksin, et lugeda midagi ühest kergemakujulisest haigusest. Sain raamatu ja vaatasin järele, mis mind huvitas. Siis aga, ei tea isegi miks, pöörasin hajameelselt lehte ja hakkasin ajaviiteks teisi haigusi uurima. Ei mäleta, mis haigus see oli, millesse kõigepealt süvenesin – kindlasti mõni kohutav, laastav tõbi, aga enne kui olin pooled sümptomitest läbi vaadanud, sai mulle selgeks, et mul on see kindlalt olemas. /…/
Kohusetundlikult uurisin läbi kogu tähestiku ning ainus haigus, mida mul ilmselt ei olnud, oli põlvekedra paistetus.” (lk 88)
Ja koerast ikka ka…
„Montmorencyt vaadates võiks arvata, et ta on ingel, kes on inimkonnale teadmata põhjustel maa peale saadetud väikese foksterjeri kujul. Montmorencyl on mingi oh-milline-õel-maailm-see-on-ja-kuidas-ma-tahaksin-seda-paremaks-ja-õiglasemaks-muuta-ilme, mis toob pisarad vanade vagade daamide ja härrade silmi.“ (lk 23)
Ja loomulikult oli Montmorencyl asja paadireisu jaoks pakitava pagasi juurde:
„Montmorency andis muidugi oma panuse. Montmorency elueesmärgiks on kõigile jalgu jääda ja sõimata saada. Kui tal õnnestub end sokutada kuskile, kus ta juuresolek eriti ebasoovitav on, seal tülinaks olla ja närvidele käia, siis tunneb ta, et ta ei ole seda päeva asjatult elanud.
Et keegi tema otsa komistaks ja siis teda tund aega järjest sõimaks – see on tema kõrgeim siht ja püüdlus. Ja kui ta selle on saavutanud, siis ületab tema ülbus igasugused piirid.“ (lk 43)
Ja lõpuks pääses see 3+1 seltskond paadist eluga:
„Noh,“ ütles Harris kätt klaasi järele sirutades, „meil oli meeldiv reis ja ma tänan südamest vanakest Thamesi. Aga ma arvan, et me tegime õigel ajal sääred. Elagu kolm meest, kes on paadist õnnelikult väljas!“
Ja Montmorency, kes seisis tagumistel käppadel akna all ja välja öösse piilus, haugatas heakskiitvalt, ühinedes meie toostiga.
Väga muhe lugemine! Briti huumori musternäide. Kel tundub, et tuju vajab tõstmist, siis see kentsakas paadiretk võiks hästi saatjaks sobida. Olen näinud ka vahvaid maakaarte, kus seesamune matk on päriselt üles joonistatud, nii et saab tänapäevalgi proovida järgi teha. Soovitan!