Nii eraelu, aga eriti tööelu nõuab tänapäeva inimeselt võõrkeelte oskust. Vahel piisab ühest, vahel on parem osata mitut. Võime minna keelekursusele ja loota, et saame seal keele selgeks. Võime otsustada ka ise õppida. Mõlemal juhul tuleb ka kodus iseseisvalt töötada. Seda tuleks nii korraldada, et sellest kasu oleks. Seda õpetabki meile raamat “Võõrkeelte õppimise käsiraamat”. Kuigi raamat on suhteliselt ammu välja antud, pole minu arvates põhitõed palju muutunud. Raamat annab lausa punkthaaval juhised, kuidas keeleõppeprotsess võimalikult tõhusaks muuta. Tegemist on üsna süsteemse lähenemisega.
Esimeses osas juhatatakse tulevane õppija keeleõppe uksest sisse. Pööratakse tähelepanu enese hindamise ja motiveerimise oskusele ehk enese tööle meelestamisele. Antakse üldised õppetöö korraldamise ja organiseerimise põhimõtted.
Järgmine osa keskendub keeleõppe erinevatele osaoskustele. Autor kirjeldab tõhusa kuulamise viit sammu ning annab nippe kuulamisoskuse arendamiseks, sealhulgas kuulamise soovitusi. Kuulata tuleks võimalikult erinevat tüüpi ja eri raskusastmega materjale.
Järgnevalt tuleb juttu vestlemisoskusest (tänapäeval – rääkimisoskus). Rääkides tuleb tähelepanu pöörata paljudele aspektidele, näiteks hääletoon, silmside, aktsent ja elavus. Autor edastab seitse kõnelemisstrateegiat. Mulle tegi nalja lõik pealkirjaga “Ärge rääkige kogu tõde”, mille kohaselt on vahel ka hädavale lubatud, kui mitte kuidagi õige sõna meelde ei tule. Kasulik on meelde jätta kindlad küsisõnad, mis võimaldavad alati meie jutu detailsemaks muuta ja mitte piirduda miinimumiga. Viimane variant ei arenda meie keeleoskust sugugi.
Lugemisoskuse osas käsitletakse tõhusa lugemise viit faasi, lugemise ja tekstide eri liike ning seda, kust keeleõppeks tekste hankida. Mulle meeldis lõik “Igapäevased asjad”, millest nähtub, et võõrkeelt võime kasvõi kaubapakendi etiketilt lugeda.
Kirjutamisoskuse osas saame teada, kuidas läbida tõhusa kirjutamise neli faasi. Kui jääme ideedega hätta, saame kasutada Quintilianuse küsimustikku. Autor rõhutab teksti ülelugemise ja parandamise olulisust ning tutvustab kirjutamisoskuse arendamise erinevaid võimalusi. Muide, ka vanu keelematerjale saab taaskasutada.
Osaoskuste järel õpetab autor keeleõpikut kasutama. Ta kirjeldab keeleõpikute üldist anatoomiat. Huvitav tähelepanek: õpikute levinuimate teemavaldkondade loendit vaadates selgub, et keeleõpikud hõlmavad endas pea kogu inimelu. Keelt õppides käsitleme uuesti ka inimelu tähtsamaid aspekte.
Järgnevalt on juttu sõnaraamatutest: mille järgi endale õige sõnaraamat valida ja kuidas seda õigesti kasutada. Eks tuleb arvestada, et kõik, mis käib pabersõnaraamatu kohta, ei käi tänapäevase e-sõnastiku kohta, kuid enamik selgitusi on siiski kasulikud. Ega iga tekstis esineva võõra sõna peale ei soovitagi autor kohe sõnaraamatu poole pöörduda. Kasulikum on uue sõna tähendus ise välja nuputada.
Kui on plaan sooritada keeleeksam, on teil kasulik lugeda peatükki “Teadmiste kontroll”. Teadke, et „igaüks, kes püüab õppida keelt ilma grammatikata, on määratud läbikukkumisele“ (lk 153).
Tänapäevasem on peatükk “Arvuti kasutamine”, kus leidub hea hoiatus: “[…] peame pidama meeles, et arvutid ei suuda ühe nupulevajutuse või hiireklõpsuga meile võõrkeelt selgeks õpetada.” (lk 175). Peame ikka ise palju õppima ja vaeva nägema.
Järgneb loetelu koos lühikirjeldustega keeleõppe võimalustest väljaspool keeletundi, sh raadio, teler või reklaamid. Ka oma välisreisi saame muuta kasulikuks keelereisiks.
Nüüd tabav tsitaat, mis võtab kokku peatüki “Kodused tööd” ja käib minu arvates kogu keeleõppe kohta: “Kui te ainult lõbutsete ega tee koduseid töid, ei õpi te kunagi keelt korralikult selgeks” (lk 146).
Ilmunud: Ersen 2005
Remo L. Nannetti “Võõrkeelte õppimise käsiraamat” e-kataloogis ESTER
Viivi Suursaar
Torupilli raamatukogu raamatukoguhoidja
