Autor ise, kes on kirjutanud peamiselt noorteromaane, peab seda lugu sobilikuks kõigile, kes on kunagi kellegi pärast südant valutanud. Ilmselgelt olin ma sihtgrupp, sest midagi nii head polnud ammu lugenud. Peategelaseks on mitte just kõige kergema elukäiguga Mirr, kes satub pooljuhuslikult hooldama liitpuudega pisikest Kennethit. Pere võtab ta avasüli vastu ning kuna ta veedab nendega koos aastaid, saab temastki lõpuks põhimõtteliselt perekonnaliige. Lugu on edasi antud vaheldumisi Mirri päevikukatkete abil ning toimub olevikus vestlusena psühholoogi kabinetis, sest selle uue, valitud perega seotud sündmused aktiveerivad Mirris tema enda vanad haavad.
Lugesin kuskilt, et raamatud ongi vajalikud ka selleks, et kunagi mingisse situatsiooni sattudes oleks see meile juba kuskilt tuttav – selge see, et üks inimene ei pea kogu elu hädaorgu omal nahal läbi elama. “Andersi hoidja” sobib selliseks raamatuks suurepäraselt, kuna see kajastab nii esimest armumist, luhtaläinud suhteid, leina, kaotatud sõprust, sõltuvust, erilisi inimesi… aga mitte ühtegi neist pealetükkival ja rusuval moel, vaid see raamat ongi täpselt nagu elu. Keerukas ja magusvalus korraga.
Kuna raamat on suunatud ka noortele, meeldis mulle eriti see, et niiöelda nõuandmine ei olnud õpetlikus-tänitavas toonis, vaid Mirr oli Andersile pigem hea ja turvaline sõber, kes lasi tal oma valikuid ise teha ja sekkus vaid hädavajadusel. Seda pidi ka Anders ise mitmel korral tunnistama, et oleks pidanud sõpra ja nõuandjat esimesel korral kuuluma. Ja jällegi: selline see elu on, õpitakse ainult enda vigadest.
Soovitan raamatut kõigile, aga eriti 16-aastastele ja vanematele noortele, kel elu alles ees ja võimalusi vigu teha tekib kuhjaga. Oma tarkusetera leiavad siit kõik.
Ilmunud: Lugeleja kirjastus 2025
Laura Evisalu “Andersi hoidja” e-kataloogis ESTER
Liis Konovalov
Südalinna raamatukogu raamatukoguhoidja
