Raamatu pealkiri ja kaanekujundus köitsid mind kohe, sest olen suur fantaasiakirjanduse lugeja. Lähemal vaatlusel sain aga aru, et tegu on natuke tõsisema raamatuga. Nagu J.R.R. Tolkienist inspireeritud pealkirjast võib oletada, on tegu Venemaa-teemalise teosega – Vene sõdureid kutsutakse orkideks, kes olid Tolkieni teostes Mordori valitsejate käsualused. Raamat kirjeldab hästi ja huvitavalt Venemaa lähiajaloo jooksul alustatud sõdu ning nende kontekstis värskelt vabanenud Eesti katsed oma olevikku ja tulevikku kindlustada. Raamatu alguses võtab Mart Laar “Mordori jalajälgede” üldise sisu kokku ühe üpriski värvika lausega: “Venemaa naabritel pole paraku luksust laskuda teoreetilistesse mõtisklustesse, miks venelased just sellised on, nagu nad on, sest neil on praktiline ülesanne kuidagi elus püsida.” (lk 13).
Raamatu algus sarnaneb natuke välispoliitilisele thrillerile, kusLaar räägib Balti riikide paanilistest katsetest võimalikult kiirelt NATO ja EL-iga ühineda. Kiire oli sellega tõesti, sest juba 90ndatel surus Venemaa äärmise brutaalsusega maha Tšetšeenia iseseisvuse katsed ning saatis hulgaliselt “rohelisi mehikesi” Gruusiasse ja Moldovasse. Kuigi me kõik teame, et Eesti jaoks lõppes see lugu vahelduseks hästi, suutis autor siiski edasi anda pinget, mis tol ajal Eestis ilmselt üpris levinud oli. Ülejäänud raamat võtab väga detailselt kokku sõjad, mida Venemaa on viimase 25 aasta jooksul pidada jõudnud, lõpetades 2022. aasta Ukraina sõjaga. Siinkohal väärib ka mainimist, et kuigi Mordori sõjakuritegude kirjeldamisel ei lasu raamatu põhirõhk, on seda vahetevahel siiski tehtud ning näiteks Butša õuduste kirjeldamine sundis mind lugemisest päris pikka pausi tegema.
Kogu infovalangu juures on Laar välja toonud ka omajagu humoorikaid mõtteid ja juhtumeid, mis kohati masendavaid sündmusi palju paremini seedida aitavad. Näiteks 2008. aasta Vene-Gruusia sõjast rääkivas peatükis mainib Laar, et kuulujuttude kohaselt olevat toonane Gruusia president Mihheil Saakašvili kutsunud Putinit “lilliputiniks”.
Tegu ei ole lihtsasti loetava raamatuga – kuigi Laar on hea ja kogenud kirjanik, sisaldavad tema käsitletavad teemad väga palju informatsiooni. Seega pidin vähemalt mina iga lauset mõttega lugema, sest olen liiga noor, et mäletada 90ndaid ja isegi 2000ndate algust mäletan vaid vaevu. Mäletan, et vanemad nutsid rõõmust, kui Eesti võeti 2004. aastal NATO-sse ja EL-i vastu, kuid pean tunnistama, et tollal oli selle geopoliitilise tähtsuse hoomamine 4-aastase lapse jaoks veidi üle võimete.
Tunnen, et olen palju targem peale “Mordori jalajälgede” lugemist. Nautisin raamatut sellest hoolimata, et vahepeal oli vaja teha lugemisest paus omandatud informatsiooni talletamiseks. Eks tarkus, nagu kõik teised head asjad, tulebki vaevaga. Kriitikat loobib Laar küll peamiselt Venemaa pihta, kuid koosast ei jää ilma ka Lääne riigid, kes on erinevalt Ida-Euroopast alati Venemaad naiivselt positiivsemas valguses näinud. Eriti soovitan seda lugeda ülikooli-ealistel noortel, kes ilmselt sarnaselt minule 90ndatest väga palju ei tea.
Ilmunud: READ 2025
Mart Laar “Mordori jalajäljed” e-kataloogis ESTER
Henrik Hannes
Tallinna Raamatukogude vabatahtlik
