„Ma ei pajata sageli noist päevist. Pole seda kunagi teinud. Ma ei tea, miks – olen seitse aastat tsirkusetruppides töötanud ja kui see vestlusainet ei anna, siis mis siis veel.
Tegelikult tean küll, miks: ma ei ole ennast iialgi usaldanud. Kartsin, et lobisen välja. Oli tähtis hoida Marlena saladust ja seda ma ka tegin – siis, kui ta elas, ja edaspidigi.
Seitsmekümne aasta vältel pole ma ühelegi inimhingele sellest jutustanud.
Jacob Jankowski
Sara Gruen „Vesi elevantidele“
Suur Depressioon Ameerikas võttis kodu ja töö paljudelt. Veterinaariatudeng Jacob Jankowskit majanduskriis näiliselt ei puudutanud, tema vanemad suutsid teda ülikoolis õppimisel toetada ja nende ainus laps Jacob valmistus juba lõpueksamiks. Kohe-kohe pidi algama tema iseseisev elu, õnnelik, nagu arvab iga 23-aastane noor inimene. Lõpueksamilt, mida Jacob vaevalt alustada on jõudnud, kutsutakse noormees välja, et teha talle teatavaks kohutav uudis: tema vanemad, kes alles paari tunni eest teda kodust heade soovidega kooli saatsid, on mõlemad autoõnnetuses hukkunud. Lisaks sellele saab Jacob teada, et tema vanemate maja ja kogu vara peal on suur hüpoteek, mille maksetega tema isa majanduslanguse tõttu on hätta jäänud ja kõik, mida Jacob oli harjunud ka enda omaks pidama, läheb pangale võla katteks. Roosa mull muretust elust peale kooli lõpetamist on lõhkenud: Jacob mõistab, et laenatud raha vajasid vanemad tema ülikooliõpingute rahastamiseks ja päevapealt on ta vaid mõne isikliku esemega kodutuks saanud. Eksamile tagasi Jacob enam ei lähe.
Kui sul on ükspuha, kuhu välja jõuad, siis võid valida ka ükspuha millise tee. Jacob hüppab juhuslikule rongile ja satub „Vendade Benzinide kõige imetlusväärsema etenduse“ -nimelisse rändtsirkusse, mis püüab end linnast linna rännates kuidagi vee peal hoida. Temast saab tsirkuse veterinaar. Kuid tsirkusemaailm pole samuti nii ilus ja särav, kui etenduste järgi arvata võiks … Areeni taga tuleb ette nii intriige kui välkuvaid nuge, nii julmust ja halastamatust kui armastust; haigusi, surma ja üksindust. Igatahes on Jacobil selja taga pikk kirev elu, kui ta 93-aastasena jälle kord tsirkusse satub ja 70 aastat varasem aeg äkki elavana tema ees seisab.
„Vesi elevantidele“ on tänaseks tõlgitud 44 keelde. Varem on Sara Gruen kirjutanud veel 2 raamatut loomateemadel, kuna ta ise on suur loomasõber; tänaseks on ilmunud ka neljas raamat. Kirjanik elab Põhja-Carolinas koos abikaasa, kolme poja ja seitsme lemmikloomaga.
Sara Grueni elu ja tema kirjutatud raamatute kohta on võimalik lugeda siit: http://saragruen.com/bio/
Video kirjaniku enese esinemisest oma raamatu „Vesi elevantidele“ esitluselt:
[youtube=http://www.youtube.com/watch?v=YZF3GRrc4fE&feature=related]
Raamatu põhjal on aastal 2011 valmis saanud ka film:
[youtube=http://www.youtube.com/watch?v=pGabtdidJZA]
Lea Raak
Kännukuke raamatukogu
raamatukoguhoidja
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
1 thought on “Sara Gruen “Vesi elevantidele””