Äärmiselt masendav ja nukker lugu ühest perekonnast ja samuti selle perekonnapeast ja hävitajast, 20. sajandi ühest suurimast ja edukamast kunstnikust – Pablo Picassost.
Marina ja tema venna Pablito elust ja lapsepõlvest kirjutatud raamat jutustab lugejatele nende majanduslikult raskest, alandavast ja hävitavast lapsepõlvest, kust puudus armastus ja stabiilsus. Marina ja Pablito sündisid Émilienne Lotte ja Paulo Picasso perre, viimane oli Pablo Picasso ja ukraina-vene baleriini Olga Khoklova poeg. Emilienne ja Paulo lahutasid oma abielu varsti pärast Marina sündi ja peale seda olid lapsed tihti omapead jäetud. Ema jõi sageli ja hullas endast märksa nooremate meestega, isa külastas neid harva ja siis ainult selleks, et viia neid oma kuulsat vanaisa vaatama, et temalt raha küsida. Külaskäigud La Californie villasse olid piinarikkad, tihtipeale ei lastud neid välisuksest sissegi, sest kuulus kunstnik tegi tööd, magas vm. Peamiseks külaliste ära saatjaks oli Picasso viimane naine Jaqueline Rogue, kes tahtis oma Päiksekest ja Kõigevägevamat ainult enda päralt hoida. Juhul kui poeg ja lapselapsed siiski audientsi osaliseks said, siis mõnitas ta oma poega ja oli lapselaste vastu suhteliselt ükskõikne. Pojale jagas ta sandikopikaid, nii et lapsed elasid koos emaga täielikus vaesuses. Vahel sekkusid sotsiaaltöötajad, kuid olukord ei paranenud eriti.
9-aastaselt jäi Marina tuberkuloosi ja pidi pikka aega haiglas viibima. Tema arst kirjutas Picassole ja nõudis raha, et saata tüdruk ravile. Lõpuks Picasso nõustus sellega, kuid tõenäoliselt ainult sellepärast, et näidata maailmale milline lahke vanaisa ta on. Pablito saadeti ravikeskusesse koos Marinaga, sest nende omavaheline side oli nii tugev, et nad ei saanud teineteiseta olla ja elada. Kuid 24-aastaselt sai Pablito elutahe otsa kui Jaqueline ei lasknud teda ja Marinat oma vanaisa surnukeha juurde ega matustele. Pablito neelas kloori ja suri 3 kuud hiljem hirmsates vaevades. Paulo, harjunud elama oma isa varjus, suri 2 aastat hiljem.
Marina päris La Californie ja tema omanduses on kollektsioon 400-st Picasso maalist ja üle 7000 sketši, joonistuse ja skulptuuri. 1982, peale palju aastaid kestnud paanikahäireid, läks Marina psühhoanalüütiku juurde, kus ta käis kokku 14 aastat, enne kui ta suutis oma mineviku ja kuulsa nimega leppida. Elamine Picassode perekonnas mõjutas tugevalt ka tema täiskasvanuea suhteid.
Marina Picassol on kaks last, poeg Gael ja tütar Flore ning kolm Vietnamist adopteeritud last: Florian, May ja Dimitri. Alates 1990. aastast on Marina loodud Marina Picasso Fond aidanud hüljatud ja koduta lapsi Vietnamis. Tema algatusel on loodud Ho Chi Minhi linna lastehaiglad, koolid ja endistesse sõjaväebaasidesse korralikud Thu Duc orbudekodud ning Vietnamisse saadetakse lastele regulaarselt piima.
Kurb ja mõtlemapanev ühe perekonna tegelik lugu, mis näitab selgelt, et kõik ei ole kuld, mis hiilgab ja et ei maksa arvustada inimesi, kelle tegelikku „lastetuba“ ja „tausta“ ei teata ja ei tunta.
Triin Soom
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER