“Seega oli peresisene suremisjärjekord tüüpiliselt niisugune: kõigepealt vanaisa ja väikelapsed, seejärel vanaema ja isa (kui ta polnud rindel) ning lõpuks ema ja vanemad lapsed.
Hetk, mil kogu perekond oli surmale määratud, saabus siis, kui pere viimane liikumisvõimeline liige jäi liiga nõrgaks, et seista toidusabas. Perepea – tavaliselt ema – ees seisis seega piinarikas valik: kas süüa ise rohkem, et suuta jalgele jääda, või anda rohkem pere kõige haigemale – tavaliselt vanavanem või laps – ja riskida niiviisi kõikide eluga. Et paljud eelistasid lapsi, näitab nendest maha jäänud orbude suur hulk. Vedas nendel lastel, kes viidi lastekodusse, vähemõnnelike toidukaardi varastasid naabrid ja nad pidid minema tänavale vargile või lihtsalt surid üksinduses.”
(lk 196.)
Briti ajaloolase Anna Reidi raamat räägib inimkonna ajaloo kõige ohvriterohkemast linna blokaadist – peaaegu üheksasada päeva kestnud Leningradi piiramisest. Piiramine sai alguse 8. septembril 1941 ning kestis 27. jaanuarini 1944. See oli Teise maailmasõja üks kõige ohvriterohkemaid aktsioone. Blokaadi kestel suri nälga üle 640 000 inimese.
Leningradis suri umbes kolmkümmend viis korda rohkem inimesi kui sai surma Londoni pommitamiste ajal ja neli korda rohkem kui Nagasaki ning Hiroshima pommitamisel kokku. Kuna evakueerimine korraldati halvasti, jäi suurem osa elanikke linna ja neid varustati ainult Leningradist kirdes asuva Laadoga järve kaudu. Leningrad oli maa poolt ümber piiratud, toiduaineid, kütust ja muid vajalikke tarbeid oli aga üliraske linna tuua saksa, soome ja hispaania (250. hispaania vabatahtlike divisjon ümberpiirajate tõttu. Linna kogunes koos evakueerunute ja sõjapõgenikega ca 3,8 miljonit elanikku, kellest 1,2 miljonit olid naised ja lapsed.
Raamatu tuuma moodustavad mitmete blokaadi läbi teinud intellektuaalide päevikud. Sealt ilmneb mõndagi. Inimloomuste erinevust, kangelaslikkust kui kalkust. Nagu keegi mäletaja ütelnud sõjaväehaigla parteilaste kohta: “Nende hulgas oli häid inimesi, halbu inimesi ja tavalisi.”
Iseäranis mõjusad on peatükid laiba- ja inimsöömisest. Sellest, kuidas nooruk mõrvas vanaema, keetis ja sõi tema maksa-kopsu. Või kuidas ema lämmatas pisitütre, et toita ennast ja kolme vanemat last. Keegi pidi ülejäänute päästmiseks katlasse lõigatama. Tuli teha lihtsalt valik. Reid möönab: “Jah, leningradlased ilmutasid erakordset vastupidavust, ennastsalgavust ja vaprust. Aga nad ka varastasid, mõrvasid, jätsid omakseid saatuse hoolde ja alandusid sööma inimliha – nii juhtub kõikides ühiskondades, kus toidust puudus.” Ainuüksi detsembrist 1941 kuni juunini 1942 lasti linnas maha üle 2100 kannibali.
Blokaadi ajal oli mõnedes peredes rangelt keelatud näljast ning surmast kõnelemine. Selle asemel õpetati lastele luuletusi. Sellised pered pidasid üldiselt paremini katsumustele vastu kui paljud teised, nad ei lasknud ümbritseval viletsusel endast võitu saada, ignoreerisid seda kangekaelselt nii hästi, kui suutsid.
Luftwaffe esimese suurema õhurünnaku ajal 8. septembril 1941 heideti Leningradile 6 tonni süütepomme. Selle tulemusena süttisid Badajevski laod, kuid seal ei olnud suurt toiduainete tagavara. Tulekahju tulemusena hävines 3 päeva suhkru ja pooleteise päeva jahu tagavara. Häda polnud mitte pommitamistes vaid selles, et linnal olid suhteliselt väikesed toiduaine tagavarad. Nii oli seisuga 12. september jahu ja teravilja 35, kruupe ja makarone 30, liha 33, rasvaineid 45 ning suhkrut ja kondiitritooteid 60 päevaks. Peaaegu puudusid kartul ja juurvili. Et kuidagi suurendada riisi- ja nisujahu kogust, hakati sinna sisse segama linnase-, soja- ja kaerajahu ning purustatud õlikooki ja kliid. Üldiselt ei olnudki Leningradis võimalik varuda palju suuremat toiduainete tagavara. Pärast kaardisüsteemi sisseseadmist septembri algul kulus tagasihoidlike arvestuste kohaselt päevas 2100 tonni jahu. Alates 1. oktoobrist 1941 said töölised ja insener-tehniline personal kaartide alusel 400 g leiba ööpäevas, teised 200 g. Seega oli tegemist juba tõelise näljaga. Alates 13. novembrist 1941 said aga töölised ja insener-tehniline personal 300 g leiba ööpäevas ning ülalpeetavad 150 g. Blokaadiaja kõige madalam leivanorm kehtestati aga 20. novembril 1941: tööliste kaartide omanikud said 250 g leiba, ülejäänud 125 g. See tähendas juba näljasurma, eriti aga ülalpeetavatele.
Eriti raske oli aga esimesel sõjatalvel Leningradi jäänud kinnipeetavate olukord. Neid ei kavatsetudki evakueerida tagalasse ega varustada ka toiduga ning tuhanded surid nälga. Nii suri 10. veebruaril 1942 vangla psühhiaatriaosakonnas 36. aastasena suhteliselt kitsas ringkonnas tuntud poeet, kirjanik ja dramaturg Daniil Harms.
Leningradi blokaadi ei saa mõista, need 900 päeva piiramisrõngas on midagi ebainimlikku ja ebaloomulikku. Blokaadi tegelikkust teavad vaid need, kes selle läbi tegid, ent iseasi, palju nad räägivad. Midagi jääb ikka südamesoppi, kasvõi alateadlikult. Ja kas me saame nende sõnadest aru? Ja kas kõike läbielatut on üleüldse võimalik kirjeldada? Igaüks võib lõigata viilu leiba ja ära kaaluda. 125 grammi on päevanorm. Ja natuke mõelda. 125 grammi. Nädalate ja kuude kaupa.
Ajalooprofessor Anna Reidilt on eesti keeles ilmunud veel üks raamat: „Shamaani rüü: Siberi põlisrahvaste lugu“ (Tallinn, 2008). Oma Leningradi-raamatus viitab Anna Reid ka Vassili Grossmani romaanile „Elu ja saatus“ (Tallinn, 2003).
Lea Raak
Kännukuke raamatukogu
raamatukoguhoidja
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER