Viktor Siilatsi raamat on üsna eriline Eesti reisikirjanduse hulgas, sest see on reisimisest mööda veeteid.
Raamatu erinevad peatükid sisaldavad isikliku kaatriga tehtud mereretkede kirjeldusi kümne aasta jooksul ja on varem ilmunud ka perioodikas, peaasjalikult ajakirjas „Navigaator“. Piirkonniti külastatakse põhiliselt Euroopa riike, episoodiliselt ka Aafrika ja Ameerika sadamaid, näiteks on sihtpunktideks olnud Soome, Läti, Inglismaa, Hispaania, Portugal, Maroko, Malta, Kreeka, Horvaatia, Türgi jt maad.
Raamatu sisu jaguneks nagu kaheks. Ühelt poolt võib võtta raamatut kui õpikut, kus antakse edasi spetsiifilisi meretarkusi ja teadmisi merekaatriga navigeerimisel ning peatutakse tehnilistel küsimustel. Nii saab näiteks head nõu koos joonistega kanalitel lüüside läbimiseks, kirjutatakse lahti ka väikelaevadega seotud seadusandlikku poolt. Teiselt poolt on see reisikiri sadamatest ja sadamalinnadest, kus autor on peatunud.
Põnevust ja seiklusi sisaldavad lood on lustakad, värvikad, ka lõbusad, kust ei puudu mõnikord ka eneseiroonia.
Lugeja saab hea pildi reisimisest Läänemerel, Põhjamerel, Biskaia lahel ja mujalgi, kuid autori lemmikuks tundub olevat Vahemeri oma ilu, omapäraste sadamate ja ankrukohtadega, mis tihti on justkui eksamiks navigeerimisel. Raamatut lugedes tuleb esile autori oskus uutesse olukordadesse kiiresti sisse elada ja luua häid ning sõbralikke suhteid kohalike elanikega. Humoorikaid pilte kavalatest tolliametnikest, heatahtlikest ja siirastest kaluritest, mõnusatest söögikohapidajatest on hea lugeda. Lustakas on teada saada, kuidas suure saladuskattega varjatud maja juhatas kätte esimene kohvipood või tillukeses Itaalia restoranis tellimust oodates ja head veini nautides kadus aeg ning valmistuti lahkuma just siis, kui kelner tema ema kauavalmistatud pastarooga lõpuks serveerima asus. Ühestainsast pilgust kelnerile piisas, et taibata – „…me kas sööme või meid tapetakse“.
Raamat peaks sobima ka gurmaanidele, sest meelsasti kirjeldatakse kõiki kohalikke sööke ja jooke, millega tutvust tuleb teha.
Raamatu on kujundanud Andrus Kalkun, fotod on autori erakogust.
Lõpuosas on rida konkreetseid näpunäiteid, mida teha, kui endalgi peaks tekkima soov merekaater muretseda. Innukust peaks lugejale lisama asjaolu, et esialgu tuli autoril mõnikord merd sõita ka käepärase merekaardita. Autor toonitab, et Eesti oludes merd sõitma õppida on hea kool, selle kooliga ei jääda jänni.
Viktor Siilatsi raamat tekitab meis huvi meresõidu vastu ja lausa ahvatleb kõiki lugejaid – meresõit pole sugugi nii keeruline, et tavainimene sellega hakkama ei saaks ning täpsustab selle võlu – „Meresõit ei ole lihtsalt ühe vahemaa läbimine või inimeste ja kaupade transport. See on ka seiklus, pingutus, tiimitöö, väljakutse ja vabaduse tunnetus“.
Maie Eisma
Männiku raamatukogu
raamatukoguhoidja
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER