Neljateistkümnes raamat sarjast ELAVIK toob lugejani Jaan Sauli loo läbi tema kirjade kodustele.
„… sest ma tahan, et kui tuleb kord see suur arvepidamine, et ma siis võiksin rahulikult näidata käega ja öelda – näete! See on minu arve, siin on minu elu, minu hing, selle olen ma andnud inimestele, et nende elu kaunimaks teha. Ja ma tahaksin, et ka minule siis öeldakse, nagu mina praegu nii mõnelegi – A. Eskolale, Laurile, Nuudele, Pansole, Lauterile, Tarmole ja paljudele teistele – „selle eest olen sulle tänulik“. See aeg on nii kaugel ja selleks läheb vaja nii palju higi ja vaeva. Aga ta peab tulema. Ja selleks PEAB olema jõudu. Ja ongi.“ /Jaan Saul/
Jaan Saul sündis 25. detsembril 1936. aastal teise lapsena Linda ja Voldemar Sauli perre. Linda Saul oli Tallinna Töölisteatri dirigent, hilisem Noorsooteatri muusikajuht. Voldemar Saul oli Eesti Raadio sümfooniaorkestri viiulimängija. Väiksena oli Jaan tihti emaga teatris kaasas.
1956. aasta sügisest õppis Jaan Saul Tartu Riiklikus Ülikoolis matemaatika-loodusteaduskonna füüsika eriharus. Kui 1957. aastal avati Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunsti kateeder, otsustas Jaan Saul enda andes kaheldes sinna mitte katsetada. Kindlasti mängis selles otsuses rolli ka Tartus õppiv armastatu Malle. Kuid juba 1957. aasta detsembris saatis Jaan Saul kirja sisseastumissoovidega Voldemar Pansole. 1958. aasta veebruaris astuski ta eksamikomisjoni ette, et pääseda lavakunsti kateedri II kursusele. 1958. aasta augustis sooritas Jaan Saul ka nõuetekohased sisseastumiseksamid ning võeti Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunsti kateedri I lendu vastu tingimusel, et sooritab I kursuse eksamid I semestri jooksul.
Teatrikooli viimasel kursusel kohtus Jaan Saul Aime Piirsaluga, kellega ta 1962. aastal abiellus. Neil sündis kaks last –Anneli Elme (arst) ning Juhan Saul Gross (filmiprodutsent).
Pärast lavakunsti kateedri lõpetamist suundus Jaan Saul tööle Vanemuise teatrisse. Väljavalitu Aime Piirsalu jäi Tallinnasse ja suhtlus toimus kirja teel, kohtumisi oli harva. Jaan Sauli esimene roll Vanemuises oli peaosa A. Šteini dramaatilises jutustuses „Ookean“.
Jaan Saul lahkus Vanemuisest 1964. aastal Moskvasse Kõrgemate Kinorežissööride Kursustele. Aastatel 1964–1965 õppis ta Moskvas kinorežiid ning sealsed õpingud pakkusid talle uusi teadmisi lavastamise ja filmi alal, aga ka võitlusi õppejõududega diplomifilmi stsenaariumi valiku pärast.
Voldemar Panso asutatud Noorsooteatrisse jõudes sai Jaan Saul juba esimestel kuudel ülesande asendada reisil viibivat peanäitejuhti. Teater alustas oma maja puudumise tõttu ringreisiga, kus esitleti luulekava. Ringreisil olles haigestus Jaan Saul grippi ning südamereuma, mille ta oli saanud 1951. aastal põetud sarlakite järgsete tüsistuste tõttu, viis ta jaanuaris 1966 taas haiglasse. Jaan Saul suri 3. juulil 1966.
Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum teeb oma ELAVIK-u sarjaga tänuväärset tööd meenutamaks ka tänastele noortele kunagisi tuntud näitlejaid, lavastajaid, režissööre ja muusikuid.
Triin Soom
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER