Tuntud Briti kultuuriajaloolane jutustab Pariisi ajalugu läbi erinevate lugude. „Pariislased“ algab Prantsuse revolutsiooni koidikul ja lõpeb tänapäevaga, mõnikord põigatakse aga ka keskaega ja eelajaloolisse minevikku. Selles jälgitakse linna laienemist ühelt Seine’i saarelt, mis oli koduks pariiside hõimule, praeguste eeslinnadeni, mis ajavad tänapäeval suurema hirmu nahka kui noil aegadel, mil seal luusisid ringi maanteeröövlid ja hundid.
Autor on loonud omamoodi miniatuurse „Inimliku komöödia“ Pariisist, kus linna ajaloole heidavad valgust tema elanike lood. Kõik lood on tõestisündinud ja igaüks neist moodustab omaette terviku, ent leidub ka vastavusi ja ristumisi – nii otseseid kui ka müstilisi, mis täidavad ajaliste ja ruumiliste maamärkide rolli. Teatud piirkonnad ja hooned astuvad lavale eri ajastutel, eri silmade läbi nähtuna, sündmuste, kinnismõtete, visionääride, arhitektide ja aja möödumise poolt ümber vormituna.
Iga lugu on kirjutatud vastava ajastu hõngu silmas pidades. Pariisi arhitektuuriliste muutuste, tema politseijõudude ja valitsuse, infrastruktuuri ja hoonestuse, meelelahutusviiside ja revolutsioonide kirjeldusi tuleb ette peamiselt siis, kui need teenivad vastava loo huve. Midagi ei ole kunstlikult lisatud ja keegi – välja arvatud parun Haussmann, Adolf Hitler ja mõned Prantsuse Vabariigi presidendid – ei arutle kanalisatsioonisüsteemi või transpordivõrgustiku kujunemisloo üle.
Raamatust selgub nii mõnigi huvitav asi. Näiteks ei olnud kuni 18. sajandi lõpuni Pariisist ühtegi täielikku kaarti, ja vaid vähesed inimesed eksisid oma kvartalist kaugemale; või see, et Prantsusmaa politsei loojaks oli endine sunnitööline ja palju muud. Aga raamatu kangelased on ka kirjanikud, lihtsad tööinimesed, mässavad üliõpilased ja immigrandid, nii nimelised kui ka nimetud. „Pariislased“ ei ole päris traditsiooniline ajalooraamat, aga sellest hoolimata on ta kaasahaarav ja põnev.
Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna
raamatukoguhoidja
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER