„Sinine : ühe värvi ajalugu“ on põnev avastusretk ühe värvi ajaloos läbi sajandite. Autori sõnul on värvi ajalugu ühiskonna ajalugu, värv on keeruline kultuuriline konstruktsioon. Austus või põlgus värvi vastu või ükskõiksus selle suhtes on sõltunud ajast, ühiskonnast, piirkonnast, rahvastest, moevooludest, usust ja veel paljudest loendamatutest teguritest. Muide, ka vikerkaart ei ole aastasadade jooksul kirjeldatud nii, nagu teeme seda praegu ning varasematel aegadel sinist värvi vikerkaares ei tuvastatudki.
Köitev on ülevaade sinise värvi suhtest teiste värvidega, sinise värvi jõudmisest keelekasutusse, värvaine päritolust ja segamisest, sinise värvi kasutusaladest, selle rollist ühiskonnas erinevatel aegadel.
Raamat käsitleb sinist kui tagasihoidlikku, uut ja moraalset värvi, lemmikvärvi ja neutraalset värvi vastavalt ajastule selleks pühendatud peatükkides.
Miks ei kasutanud nomaadid sinist värvi koopajoonistel, miks suhtusid roomlased sinisesse värvi vaenulikkusega? Miks muutub ühe värvi staatus Euroopas 12. sajandil vaid mõne aastakümnega niivõrd kardinaalselt paremuse poole ja üha populaarsemaks järgnevate sajandite jooksul? Missugune kuulus romaan algatas Euroopas sinise riietuse moe(röögatuse)? Miks oli sinise ja kollase värvi segamine roheliseks keelatud ja ka füüsiliselt keerukas?
Arvukaid küsimusi, teemapüstitusi ning põnevamaid vastuseid ühe värvi loost, ühtlasi inimkonna ajaloost.
Ka raamatu lugeja võib avastada enda jaoks sinise kui seni neutraalse värvi hoopis uue värvina, miks mitte ei võiks see kujuneda ka lemmikvärviks tänu oma värvikale ajaloole.
Üks paeluv fakt sinisest värvist: „Keskajal ja renessansiajastu Euroopas peeti sinist soojaks tooniks, mõnikord isegi kõige soojemaks värvide hulgas. Alles 17. sajandist alates hakkas sinine järk-järgult „jahtuma“ ning alles 19. sajandil saavutas see külma värvi staatuse /—/.“
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Helen Kena
Eestikeelse kirjanduse osakonna
raamatukoguhoidja