Marina Elbasaar “Slummidiplomaadid”

Loo autoriks on pseudonüümi Marina Elbasaar all kirjutav välisministeeriumi endine ametnik.

„Slummidiplomaadid” vaatleb Eesti välisministeeriumi reaametnike elu ja tegemisi kohati päris naljakas ja emotsionaalses võtmes, mis ilmselt paljudele toonastele ülemustele ei tundu tõenäoliselt sugugi  naljakas, kuid aitaab mõista välisministeeriumi seni avalikkuse eest suletud hoone siseelu. Teos on kirja pandud lühilugudena nähtuna kahe kolleegi ning nende ühise sõbranna silmade läbi ning pikitud värvikate linnalegendidega.

Omal ajal Lätis ja Rootsis suursaadikuna töötanud Toomas Tiivel suhtub raamatusse suure skepsisega. Seevastu endine välisminister Kristiina Ojuland suhtub raamatusse positiivselt.  Kaisa Alliksaar kirjutab, et Kristiina Ojulandi meelest  on raamat  väga nostalgiline ja otsekohene, ilma liialdusteta. Ojuland: „Omalt poolt olen alati imetlenud neid inimesi, kes tol ajal palgapäevast palgapäevani ei suutnud omale inimlikku äraelamist tagada sissetuleku väiksuse tõttu, kuid ometi nad tegid seda ajaloolist tööd ennastohverdavalt ja Eestimaa tolmu jalgadelt pühkimata.” Kaisa Alliksaar. (2013, 27.aug.). Ojuland „Slummidiplomaatidest“: raamat on nostalgiline ja ilma liialdusteta. Eesti Päevaleht, lk 4.

Ain Kaalepi arvates on raamat naljakas: „Ministeeriumi argielu kirjeldatakse läbi väikeste lugude. Ilmselgelt on aines autorile tuttav, aga see ei ole kindlasti ta elulugu, vaid lõbus segu väljamõeldisest ja tegelikkusest.”

Autori sõnadega: „Lahe muidugi oleks, kui saaksin öelda, et kõik on 100 protsenti tõsi… Aga tegelikult, nagu isegi lugedes nägite, olen kõvasti fabuleerinud ja lasin fantaasial vabalt lennata. Tegu ei ole dokumendiga.   …   See raamat on mõeldud ajaviitekirjandusena. “

29. septembri Eesti Päevalehes ilmunud Urmo Soonvaldi intervjuust autoriga jäi kõlama, et tegu on farsi piiril kulgeva meelelahutusega. Iga väljamõeldud nime taga ei pruugi peituda reaalne inimene, tegemist ei ole dokumendi, vaid ikka fantaasiaga. Pealegi ei pea autor teost kättemaksuks. Küll aga peab ta uue Eesti parimaks välisministriks meie istuvat Presidenti Toomas Hendrik Ilvest, tarka ja värvikat isiksust.

Välisministeeriumil aga ei ole raamatu kohta mingit arvamust.

Raamatust aga niipalju, et aastal 2000 said välisministeeriumi tagatrepil suitsunurgas  tuttavaks raamatutegelased – kolleegid Hella ja Alla. Esimene tegi suitsu ja Alla tõi talle nimekirja Tallinna saabuvatest väliskülalistest. „Tagatrepp oli igati sümboolne, sest Eesti osales sel ajal võimsalt tagatrepluses ehk lobitöös maailmas. Oli vaja, et Eesti saaks NATOsse ja Euroopa Liitu ning OSCE esindus Eestist välja läheks.“ Elbasaar, Marina. 2013. Slummidiplomaadid. Tallinn: Hea Lugu

„Käimas oli Eesti jõuline marss Euroopa Liitu ja NATOsse. Sellega seoses käisid edasi-tagasi igat sorti delegatsioonid.  Eestit uuriti, katsuti, nuusutati ja hinnati. Eesti delegatsioonid käisid omakorda Brüsselis NATO peakorteriga tutvumas.“ Elbasaar, Marina. 2013. Slummidiplomaadid. Tallinn: Hea Lugu

Iga inimene võib öelda, et just tema eluajal toimuvad ajalooliselt pöördelised sündmused. Elbasaar, Marina. 2013. Slummidiplomaadid. Tallinn: Hea Lugu

Rääkimata 20. sajandi teise poole pea kõigi ühesugusest lapsepõlvest ja noorusajast  ning olnud ise 17 aastat taolisest keskkonnast ümbritsetud ning lähedalt seotud taastatud iseseisva riigi alguse murede ja rõõmudega ja lugenuna seda raamatut, võin soovitada kõigile tollest ajast tulnuile tutvuda lähemalt selle lugemisvaraga ning naasta rõõmus-naljakaks meenutuseks värvikasse ja vahest ka absurdselt seikluslikku minevikku nii kodus kui võõrsil. Nooremale lugejale abiks vahest ka vanemate paremaks mõistmiseks, sest kes ei ole ise teadlikult kokku puutunud ajaga enne 1991. aastat, ei mõista sageli nende nalju ega usu tolle aja värvikat ja kahetist elu ning neil puudub  ridade vahelt lugemise oskus, mis oli nõukogude ajal mõtlevale inimesele suisa kohustuslik.

***
Ilmunud: Hea Lugu, 2013

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu
raamatukoguhoidja