kui linnuteede kruusa langeb ingel
kes valvama on pandud minu käike
jääb suuris parvis järsku seisku tingel
ja kurb on iga hing nii suur kui väike
sa hoia minu käsi vahel vilus
et ingli linnusüda ärkaks ellu
ma usun tähte sinu silmapilus
ja et ma ükskord sinna pääsen pellu
Kogumikust „Põueoda” 1988-1989
End hingelt üdini tartlaseks ning maailmaränduriks pidav Indrek Hirv on saanud emalt ja isalt kaasa kunstnikugeenid. Kohilast pärit maalikunstnike (Helgi Hirv ja Louis Pavel) perre sündinud poiss veetis enesestmõistetavalt terve lapsepõlve kunsti keskel. Maalikunstnikust isa Louis Pavel õpetas teda nägema värve, tajuma nende salapära ja tähendust. Nii on ta juba koolipoisipõlvest alates sisseelamisega vaadanud, kuidas taevas õhtu tulles sügavsiniseks tõmbub – mets mustaks –, ent lumi, see jääb veel kauaks helendama. Indrek Hirv alustas kooliteed Tartu 10. Algkoolis (tänane Mart Reiniku kool). Tartu on jäänud eluks ajaks tema olulisimaks ja teda enim kujundanud paigaks. See väljendub ka Hirve loomingus, kus on märgata tihedaid seoseid selle linnaga.
1972. aastal astus Indrek Hirv Tartu 1. Keskkooli (tänane Hugo Treffneri gümnaasium). Sel ajal süvenes noormehe kunstihuvi veelgi. Kogu gümnaasiumiaja käis ta regulaarselt TÜ kunstikabinetis Kaljo Põllu juures joonistamist õppimas. Keskkooli võttis ta kergelt, käis harva koolis ning vedas ennast kolmedega läbi. Abituuriumisse jõudes asi natuke paranes, sest kunstiinstituuti sissesaamiseks oli vaja teatavat taset. Hirv lõpetas Tartu 1. Keskkooli 1975. aastal ning edasi suundus ERKIsse (Eesti Kunstiakadeemia), mille lõpetas 1981. aastal, erialaks keraamika. Diplomitöö teemaks oli glasuurialune portselanimaal.
Lisaks portselanimaalimisele on Hirv töötanud ka kunstiõpetajana. 1979 – 1985 käis Hirv Leningradi portselanitehases maalimas ning 1988. aastal asutas Tartu Kunstiühingu maalistuudio, mille direktoriks ta kuni 1989. aastani oli. Pärast seda otsustas Indrek Hirv emigreeruda Hollandisse. Tagasi Eestisse naasis Hirv aastal 1991.
Kunstnikuaega kuulub ka töötamine Tiberi portselanitehases ja näituste korraldamine, mis Indrek Hirve enda sõnul toimusid Moskvast Mehhikoni. Noorusajal sai Hirv rohkelt nõu ja abi kunstniku ja Pallase kõrgema kunstikooli õppejõu Ado Vabbe käest, kellega nende peregi tihedalt läbi käis. Tarbe- ja maalikunst aga taandus üpris kiiresti sõna väe ees ning peagi leidis ta end poeedina. Indrek Hirve esimene luulekogu „Uneraev“ ilmus 1987. aastal.
Oma elu jooksul on Indrek Hirv palju reisinud. Ta on viibinud nii Hollandis, Saksamaal, Ameerikas kui Prantsusmaal. Tähtsaimaks võib pidada siiski Prantsusmaad ja Pariisi. Sinna mineku põhjus ulatub noorusaega, kui Hirv veetis palju aega Tartu kunstnike seltskonnas, kes kõik olid kas käinud Prantsusmaal või igatsesid selle järgi. Seal olles sai ta lahti Pariisi-igatsuse painest, mis teda pikalt rõhunud oli.
Praeguseks on Indrek Hirvelt ilmunud üle kümne luulekogu, ta on saanud Eesti kirjanduse aastapreemia ning osutunud ka Gustav Suitsu stipendiumi laureaadiks.
Lisaks rohkete luulekogude avaldamisele on Indrek Hirv tegev ka usuvaldkonnas. Katoliku vaimuliku Vello Salo ja luuletaja Indrek Hirve koostööna on valminud mitmed piiblitekstide tõlked ning Jeesuse lugu jutustavad neli evangeeliumi. 2009. aastal osutus Hirv koos Saloga Aasta Keeletegu nominendiks sellega, et nad tõlkisid saksa keeles eesti keelde „Psalmid“. Pirita kloostri õhustikku peab Indrek Hirv heaks, ta naudib seal kirjutamist.
Indrek Hirv on olnud ka hinnatud mitmete heliloojate poolt, ta on loonud laulusõnu näiteks Jäääärele, samuti teinud muusikat koostöös Rein Rannapiga, nad on loonud mitmeosalise heliteose „Hingelinnud”. Indrek Hirve sõnadele tehtud laule on tänaseks kindlasti üle saja. Suurem osa laule on kirjutatud juba valmis luuletustele, ent vahel on Indrek Hirv luuletanud ka ette antud viisile. Tema sõnu on lauldud nii vaikselt kitarri saatel kui suurel laval, samuti on neid ette kantud laulupeol.
2007. aastal debüteeris Hirv näitekirjanikuna. Tema mononäidend „Pauluse kiriku kellad” põhineb Heino Elleri elul, lavastajaks Margus Kasterpalu. Näitekirjanikuna on ta silma paistnud edaspidigi. 2009. aastal ilmus Hirve „Sinimustvalge needus“, mis koosneb stsenaariumi kavandist täispikale kunstilisele filmile ning teemaga seotud mälestustest ja kirjadest.
Alles hiljuti, 2011. aastal kirjutas Hirv Emajõe Suveteatri tarbeks ja oma isa Louis Paveli mälestuseks näidendi „Viimane tango“, kus on vaatluse all Eesti kunsti ühe perioodi ja kõrgema kunstikooli Pallas lõpp.
***
Ilmunud: Ilmamaa, 2013
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Indrek Hirve looming:
- 1987 “Uneraev”
- 1988 “Salapainos. Pimetrükk” (eesti ja soome keeles)
- 1990 “Põueoda”
- 1992 “Kuu vari” (valikkogu)
- 1992 “Võhumõõk”
- 1993 “Tähekerjus”
- 1993 “Taskuraamat (taskutähekerjus)” (eelmise lühiversioon)
- 1996 “Põuasinine”
- 1997 “Kiviingel”
- 1998 “Fuugamust”
- 1998 “Pärlhall” (valikkogu)
- 1999 “Südasügis”
- 2000 “Ööpäev” (valikkogu, ka tõlkeid ja esseistikat)
- 2001 “Liblikate õhkkerge veri”
- 2003 “Ülemlaul”
- 2006 “Surmapõletaja” (valikkogu, koostanud Doris Kareva)
- 2009 “Veesilm”
- 2009 “Enkelinsilta” (valikkogu soome keeles)
- 2009 “Ülalt valla” (valikkogu, järelsõna: Rebekka Lotman)
- 2012 „Tiivavalu”
- 2013 „Hingekiri. Kogutud luuletused”
Esseistika, proosa ja draama
- 1996 “Rännuraamat”
- 2002 “Hea poisi jutud” (4 lastejuttu)
- 2004 “Klaaskübara all” (artiklivalimik)
- 2007 “Pauluse kiriku kellad” (mononäidend helilooja Heino Ellerist)
- 2009 “Sinimustvalge needus” (filmistsenaarium)
Vaata ja kuula ka:
- Keskööprogrammis loeb oma ja tõlkeluulet Indrek Hirv
- Tähelaev
Lea Raak
Kännukuke raamatukogu
raamatukoguhoidja