Veel üks raamat, mille sisuks on tsivilisatsioonide saatuse küsimus läbi ajaloo. Antud trükise autor vaatleb inimkonna arengut ja selle jätkusuutlikkust läbi “söögilaua” prisma.
Autor jutustab veenvalt inimkonna saatuse sõltuvusest põllumajanduse arengust, peamiselt aga planeedi “nahast” mullakihist.
Läbi aegade on põllumajandus andnud inimkonnale ühe olulise õppetunni – looduselt ei saa ainult võtta, vaid peab ka samaväärselt vastu andma.
Autor tõdeb, et muistsete tsivilisatsioonide huku peamiseks põhjuseks oli viljapõldude mulla välja kurnamine, mullaviljakuse langus, mille tulemusena ei jätkunud enam toitu antud elanikkonna hulgale. Inimeste arvukus pidi vähenema ja väheneski, kuid kahjuks vastastikuste “rüüsteretkede” kaudu. Sõjad on saatnud inimkonda selle kujunemise algusest peale ja ikka eelkõige “leiva” pärast.
Raamatus vihjatakse kaudselt paratamatusele sotsiaalsetes suhetes midagi ümber korraldada.
Mida ja kuidas? Vastuse leiab küsimusele raamatut lugedes.
***
Ilmunud: Peramõtsa Press, 2014
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Eve Lausma
Eestikeelse kirjanduse osakonna
raamatukoguhoidja