Francesc Miralles “Armastus pisiasjadest”

Mitmeid menukaid teoseid kirjutanud hispaania kirjaniku, esseisti, tõlkija ja ka muusiku Francesc Miralles’i romaan „Armastus pisiasjadest“ on pälvinud tähelepanu ning nii mõnegi kirjanduspreemia.

Üksiku meesõppejõu, keda ümbritsevad laisad ja rumalad tudengid ning alatasa rahulolematu ja kaeblev õde, eluargipäeva rutiini murrab 1. jaanuari hommikul sisse kummaline kutsumata külaline. Noore kodutu Mishima ilmumine viib Samueli teekonnale, kus ta avastab, kuidas igapäevased pisiasjad võivad tekitada orkaani ja äratada aastaid uinunud südame.

Armastus algab pisiasjadest, selles ongi iva, sest kõik on kõigega seotud nähtamatute niitidega. Võtad ühe ära ja kogu süsteem liigub paigast. Meie tulevik sõltub niivõrd tühistest pisiasjadest. Karta on, et miski meie elus pole juhuslik. Kui keegi teeb midagi head, vallandab see pisiasjade ahela, mis viib näiteks armastuseni. Kui tahad naasta aga alguspunkti, on see ahel kaotanud tee tagasi.

Ja kunagi ei maksa alahinnata tundeid ja tundmusi, sest need on ainsad kindlad asjad. On oluline teha vahet sellel, mida võtta või mida jätta ning mitte tegelda ebaolulisega. Sest inimese elu on tegelikult tee iseenda juurde. Kuhu ma siin maailmas kuulun? Milline on parim viis oma elu elada? Maailma vaimsed traditsioonid on ehitatud üles inimlikule soovile neile küsimustele vastuseid otsida.

Miski pole lihtsalt ja kohe saavutatav, tähtis on kannatlikkus, oskus vastu võtta armastust ning seda jagada. Nagu ütleb autor – ühestainsast küünlast võib süüdata tuhandeid ja küünla eluiga ei vähene sellest mitte. Jagatud rõõm ei kahane eal. Küll ei saa jagada kogemust, sest see on igaühel erinev. Vaid teatud tunnet võib jagada, seega illusiooni. Pealegi tõeliselt olulist ei saa sõnadega väljendada. Ning olgem tänulikud igale õppetunnile, mis meile elus antakse. Buddha õpetus läbi autori suu on: otsida viise õppimiseks ja oma dharma järgimiseks ei tähenda pimedat usku jumalasse või mõnda kindlasse doktriini; see on pigem teadmine, et õige eluviis viib iga elusolendi valgustuseni, kinnitus, et igal inimesel on ainulaadne võimalus avastada põhitõde. Kultuur on kui taustamüra, mis ei luba maailma tajuda sellisena nagu ta on.

Ja vahel on kõige õigem teha asju vastupidi keha soovile, sest sellest võib sündida imesid.

***
Ilmunud: Tänapäev, 2014

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu
raamatukoguhoidja