See kiriromaan koosneb kaheteistkümnest Diego Rivera esimese naise Angelina Belova vastamata kirjast Diegole Mehhikosse. Kirjad on saadetud ajavahemikul 19. oktoober 1921 kuni 22. juuli 1922.
Loo taustaks on esimese ilmasõja järgne Pariis, vaesus, külmad talved, toidunappus, aga ka terve galerii Pariisi kunstielu tuntud inimesi.
Aastatel 1909-1910 on kunsti rahvusvaheliseks pealinnaks Pariis ja selle keskmeks Montparnasse.
1909. aastal võtab Diego Rivera, juba siis jõuline ja omanäoline Mehhiko maalikunstnik, ette esimese Euroopa reisi, et midagi juurde õppida ja ennast suurte kunstimeistritega võrrelda.
Vaatamata rahalisele kitsikusele üürib Diego seal ateljee ja jääb Pariisi neljateistkümneks aastaks.
Ühel reisil Brüsselisse tutvub ta Angelina Belovaga, Peterburis sündinud ja Pariisis õppinud maalikunstnikuga. Angelina on Diegost lummatud, ta armastab meeletult seda mehhiko hiiglast ja imetleb tema geniaalsust. Temast saab Diego Rivera seaduslik naine, jagades kõiki Pariisi elu rõõme ja raskusi.
„Loomulikul viisil, tõotuseta, kaasavarata, rahaliste lepeteta, paberita, lepinguta saime üheks. /…/ Üheskoos seisime eluga silmitsi ja nii möödusid kümme aastat, parimad aastad mu elus. Kui mulle antaks võimalus uuesti sündida, valiksin uuesti need kümme aastat täis valu ja õnne, mis ma veetsin koos Sinuga, Diego.“ (lk 76)
Kui algab sõda, tuleb neil elada mitte millestki oma kütmata ateljees. Sureb nende väike poeg ja vaatamata Angelina armastusele, mõistab Diego, et tal tuleb lahkuda. Ta jätab kõik ja sõidab sünnimaale, et maalida ja ennast uuesti leida, mõtlemata kordagi Angelinale.
„Valus on mõtelda, et SA ei vaja mind enam sugugi, Sina, kes ikka hüüdsid: „Quiela!“ nagu uppuja, kes anub, et talle päästerõngas heidetaks. /…/Tulutu on paluda, et SA mulle kirjutaksid, kuid siiski peaksid Sa seda tegema.“ (lk 81)
1932. aastal asus Angelina sõprade kutsel elama Mehhikosse, kus ta töötas kunstiõpetajana ja teatrikunstnikuna. Seal tuntakse teda nimekujuga Angelina Beloff, kuid Euroopas on Belova jäänud kunstnikuna peaaegu tundmatuks.
Elena Poniatowska (1932) on Mehhiko kirjanik ja ajakirjanik, kes sai 2013. aastal ka hispaaniakeelse kirjandusilma tähtsaima auhinna — Cervantese preemia.
Pariisis sündinud Poniatowska põlvneb isa poolt poola-prantsuse aadlisoost ja mehhiklannast emast, kelle pere põgenes Teise maailmasõja eest Mehhikosse. Elena Poniatowska on avaldanud üle 40 raamatu, romaane, lühiproosat, esseesid, elulugusid, teda on tõlgitud kahekümnesse keelde.
Lisaks võib eesti keeles lugeda J.M.G. Le Clezio raamatut „Diego ja Frida“ ja Elena Poniatowskast on kirjutanud Ruth Sepp „Kuulamise kunst. Cervantes 2013 Elena Poniatowskale“ ajakirjas Looming 1/2014
***
Toledo kirjastus, 2014
Tõlkinud Mari Laan
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Malle Järv
Laagna raamatukogu juhataja