Raamat räägib kuulsa ja vana Medicide suguvõsa viimasest seaduslikust järeltulijast, ühest ajaloo võimsamast, kardetumast, kuulsamast ja ehk ka vastuolulisemast naisest, keda on ilmselt valesti mõistetud ja hirmsasti sajatatud. Ei julge öelda, oli ta tegelikult nii halastamatu ja verejanuline, kui müüdid temast lasevad paista. Ka tema kaasaegsete arvamused läksid lahku. Kes kartis teda, kes kiitis tema hoolivust lähedaste ja alluvate ning loomade suhtes. Tema soov oli luua oma maal usurahu ja sallivus, kuid mitmete paanikas tehtud vigade tõttu ja vastu oma häid kavatsusi tõmmati ta ränka ja verisesse ususõtta. Robert Jean Knecht oma raamatus „Caterina de´Medici: Kuningriigi ema“ märgib, et müüdile mürgitajast ja juba loomult valelikust naisest aitab kaasa tema pärinemine Firenzest. Tegelikult langes Caterina hugenottide laviinina väljaantud ja levitatud lendlehtedes sisalduva laimu – seega tollase propaganda ohvriks. Kahjuks võimendas seda veel naise kohtumine Hispaania kuninga Felipe II peaministri hertsog Albaga, kes on ajalukku läinud kui Madalmaade Timukas. Ühtlasi peeti teda Itaalia kaupmeeste ja pankurite alamast klassist pärinevaks, vaatamata tema ema põlvnemisele Prantsuse kuningate soost. Samuti ilmutab Caterina vastu ülimat põlgust 19. sajandi küllalt arvestatav prantsuse ajaloolane Jules Michelet.
Küll oli Caterina aga humanist, kirglik monarhia ja oma laste ning Prantsusmaa eest võitleja. Oma alaealiste poegade regendina maad valitsedes, alalises võitluses reetliku kõrgaadli suguvõsaga ja püüdes päästa Prantsusmaad, peab ta aga ohvriks tooma oma ideaalid, maine ja südame.
Caterina di`Medici elas keerulist elu väga keerulisel ajal. Teismelisena oli ta sunnitud põgenema oma kodulinnast Firenzest. Läbi katsumuste jõudis ta Prantsusmaale ja abiellus kuninga Frnacois I truudusetu poja, tulevase kuninga Henriga, kes teda petab Diane de Poitiers´iga ning mitmete teistega. Noor naine oli sunnitud taluma oma mehe armukese alandusi. Pärast eestkostja, paavstist onu Clemens VII surma muutus ka positsioon õukonnas ebakindlaks, kuna pärast pikka abielu oli ikka veel pärijata. Kuid visa ja terava mõistusega, hea hariduse , suure kompromissivõime ja ette(selgelt)nägeliku naisena leidis ta endale tee ja rolli.
Renessansiaja inimesele omaselt oli tal sügav usk varjatud jõududesse. Küll aga võib väita, et kiindumust musta maagia ja mürgi vastu tal ei olnud. Liialdatud jutud mürgikapist Blois´ lossis ja mürgipudelitest magamistubade põrandate all võib küll pidada väljamõeldiseks. Kuskil ei ole dokumenteeritud Caterina osalus mürgitamistes või musta maagia kasutamises. Küll aga osutavad leitud tõendid taolisele tegevusele tema isikliku astroloogi Cosimo Ruggieri arreteerimise järel.
Raamat annab elava ja värvika pildi tollastest Pariisi oludest ja mässumeelsest lihtrahvast, lahingusündmustest, Loire´i oru muinasjutulistest lossidest ning kõige selle taustal õilsa, kuid vääriti mõistetud naise elust. Kõiges kirjapandus ei maksa otsida ajaloolist tõde. Autor tunnistab ka ise, et üsna suvaliselt on ümber käidud tegelike sündmuste ja isikutega, seda küll romaani põnevuse ja lugeja köitmise huvides.
***
Ilmunud: Ersen, 2015
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu
raamatukoguhoidja