Sarah Addison Allen kirjutas 2011. aastal raamatu „Imeline aed“, juba siis mõtlesin, et see on üks kauneimaid teoseid, mida olen lugenud. Kes pole veel esimest raamatut lugenud, siis ruttu raamatukokku!
Teine osa viib lugeja kümme aastat ajas edasi, Waverley õed on vanad mured seljatanud, kuid linnarahva silmis ikka veel „veidrikud“. Claire on vahepeal käivitanud käsitöökommide firma, mis neelab kogu tema vaba aja ning ta hakkab oma tegemistes kahtlema. Sydney jätkab juuksuritööd, kuid tema hinge piinab soov saada veel ühte last. Sydney tütar Bay on sirgunud viieteistaastaseks tütarlapseks ning on esimest korda elus armunud. Kahjuks tema väljavalitu väldib teda, sest koolikaaslasi hirmutab Bay perekond ning tüdruku veidrused.
Lisaks hingemuredele ilmub linna võõras, kes tunneb suurt huvi Waverly pere vastu. Koos võõraga tuleb linna salapära, mis laseb fantaasial lennat,a aga nagu ikka – liiga hoogsalt ja raamat ise paljastab lõpus tõe!
See on raamat, mis annab lootust ja soojust ning isegi need, kes maagiat ei usu, saavad olema lummatud. Vahel on lihtsalt vaja uskuda taimede imeväesse ning igatsevalt mõelda, et ka oma aias võiks olla üks tujukas õunapuu, kes loobib õunu nende pihta, kes ei kuulu tema aeda. Jääb vaid loota, et autor kirjutab veel ühe raamatu, pühendades selle seekord täiskasvanud Bayle.
***
Ilmunud: Eesti Raamat, 2015
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Loe ka autori teisi teoseid:
Helena Kostenok
Sääse raamatukogu juhataja