Ilmunud: Elusamus, 2016
Kevadiseks luuleraamatuks sobib ideaalselt Martin Vabati “Maahingamispäev”. Vabati vabavärsist õhkub kohati midagi iseäranis vabastavat ja rahulolumuiet tekitavat. Selle näiteks tooksin read ühe luuletuse lõpust, kust ühtlasi pärineb ka teose pealkiri:
“/…/
Mõtlen juba, kas maa üldse tänavu ärkabki,
kuni ühel päeval väljade vahel
tõmban kopsudesse esimese kevadõhu
ja tunnen, et on tõesti
maahingamispäev.”
Luuletustes leidub lisaks loodus- ja ajaloopiltidele ning stseenidele inimestest (olgu need siis seotud noorpõlvearmastuse või sugulastega) ka religioosset temaatikat, mis omas kontekstis on igati õigel ajal õiges kohas. Päris mitmed autori kirjutatud tekstid kannavad sügavat ideed, mis jääb pikemaks ajaks mõttes kajama. Näiteks lugege luuletust, mis algab sõnadega “Jään seisma tühjal taluasemel, vanaisa sünnikohal…”.
Minimalistlikult must-valget raamatut ehivad peamiselt pildid inimestest nende naturaalses olekus, kuid seda nii diskreetses tehnikas, et seda alastust pigem kujutad ette kui näed.
Kokkuvõtteks on tegu ühe igati kauni teosega nii sisult kui välimuselt.
***
Ilmunud: Petrone Print, 2016
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER.
Samalt autorilt varem ilmunud:
- Mina olengi kirjandusklassik. Eesti Kirjanduse Selts, 2006
- Naerutaltsutaja. Allikaäärne, 2009
- Hargumine. Allikaäärne, 2014
Madle Uibo
Nurmenuku raamatukogu raamatukoguhoidja