Jürgen Rooste on eesti luuletaja. Ta sündis 31. juulil 1979. aastal Tallinnas. Ta lõpetas 1997. aastal Tallinna Reaalkooli ja õppis Tallinna Pedagoogikaülikoolis 1997–2004 eesti filoloogiat.
Minu esimene kokkupuude Jürgen Rooste isiku ja loominguga oli Pääsküla raamatukogus, kus ta käis koos Andra Teedega oma loomingut tutvustamas Tallinna Keskraamatukogu töötajatele.
Jürgen Roostet iseloomustab kartmatus teisiti arvata, uljus ja mässumeelsus. Rooste on ise öelnud, et luule pole töö, luule on ilmutus. Tema kõnepruuk oli mulle algul küll võõras ja veidike ka vastuvõetamatu aga eks inimene harjub kõigega.
Tema luulekogumikus „Vana hiire laulud“ on palju isiklikku, nt. Intro: Superpoeet. Superpahalane. The beginning. Läbivaks jooneks selles luuletuses on halvad mälestused seoses koolikiusamisega, mis on jätnud sügava armi tema hinge ja millega ta pole suutnud leppida minu meelest siiani.
„ma olin ideaalne ohver siuke
imelik poiss aga ikkagi suurt kasvu
oma vanuse kohta (see juhtus põhikooli ajal
korvpallipoisid polnud must
veel mööda kasvand)
aga kuidagi kohmakas ja kartlik
neid poisse oli rohkem
neid peksjaid- mõnitajaid“
Luulekogus on puudutatud mitmeid tahke nagu seks, ühiskonna sotsiaalsed probleemid ja praegu päevakorral olevat pagulasteematikat. Tema mõnedes luuletustes paneb sõnade, riimide mäng pea ringi käima. Et sellest segadusest aru saada, peab mõnda luuletust lausa mitu korda lugema. Riimidriimid!
***
Ilmunud: Jumalikud Ilmutused, 2015
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Aivi Kiviloo
Tondi raamatukogu
raamatukoguhoidja
“Jürgenit iseloomustab lärmakus, uljus, kartmatus teisiti arvata, innukus vaielda, tund võidelda ja mässata. Tema loomus ongi suuresti iseloomustatav sõnaga “käratsev”. Rahutu, püsimatu. Suured tunded süttivad temas lõginal ja põlevad terava leegiga.