Härjapea, Kolõvan, Lyndanise, Reval, Tallinn – heal lapsel mitu nime. Jüri Kuuskemaa kasutab selles raamatus meie silmadele ja kõrvadele kõige harjumuspärasemat neist – Tallinna. (Harjumuspärane siis mitte-baltisakslastele, kes kasutavad seni Revali nime). Samas jutustab ta nende kõigi nimede loo ja seletab lahti nende tausta (loomulikult nii palju kui allikatest leida on).
Raamat annab väga põhjaliku ülevaate Tallinna ajaloost nii läbi ajalooliste sündmuste kui ka arhitektuuri. Tihti on ühte peatükki kokku pandud ehitusalased faktid, legendid ja tõsilood. Vahel kuivaks muutuvate faktide hulka on Jüri Kuuskemaa puistanud viiteid ja märkusi tänapäeva kohta. Näiteks selle kohta, et üla- ja ala-linna suhted on endiselt keerulised või sellest, kuidas tema pojapojale meeldib Eesti Ajaloomuuseumis kappi peituva draakoni etendus.
Lähemalt on arhitektuuri osas peatutud sakraalehitistele ning haldjatele, pühakutele ja lohelistele meie vanalinna ehitiste juures. Oleviste kiriku ehitamisest räägib autor ära nii pärimusliku kui ka ajaloolistel allikatel põhineva loo. Loheliste peatükis kirjeldab autor kaitseolendeid-kaunistusi vanalinna majadel – lohesid, basiilikuid, greife, aspisid, lõvisid, draakoneid, kratte.
Põhjalikult on analüüsitud ka raekojas leiduvaid kaunistusi ja mööblit. Kõrvale ka mõni seik raekoja ajaloost, mis mõne kujundi ilmnemist lahti seletab.
Arhitektuurist ülevaate andmise järel keskendub Jüri Kuuskemaa algul dominiiklaste ordu tegevusele Tallinnas. Lähemalt kirjeldab ta dominiiklaste kloostri igapäeva, vaatleb koolitülisid kloostri ja rüütelkonna vahel ning lõpetab dominiiklaste hävitamisega reformatsiooni järel.
Sealt liigub autor sujuvalt 17. sajandi nõiaprotsesside juurde, kus ta jutustab juhtumitest ka Vanast Tallinnast väljaspool. Edasi seletab ta lahti käsitööliste mässu 1661. aastal ning põhjuse, miks on Huecki maja ette lubatud puid istutada. Kes Tallinna vanalinnas ringi jalutanud, on ilmselt märganud, et seal ei ole väljaspool parke puid. Hueck sai puude istutamiseks aga eriloa. Kellelt? Tuleb lugeda, et teada saada.
Viimaseks peatuseks, enne tondijutude juurde minekut, on kergemeelse hertsogi muumia lugu. Tegemist on ühe kireva elusaatusega mehe muumia leidmise, eksponeerimise ja matmise looga.
Viimase osa teosest moodustavad kummalised juhtumid ühes Lühikese jala majas.
Kokkuvõtvalt võib öelda, et tegemist on väga hariva ja huvitava lugemisega. Teos annab hea ülevaate Tallinna vanalinnas toimunust läbi sajandite ning paneb nendel munakivitänavatel käies uusi asju jälgima ning tähele panema. Soovitan soojalt kõigile tallinlastele ja muidu ajaloohuvilistele.
***
Ilmunud: Hea lugu, 2016
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Stiina Sild
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja