Ma haarasin selle raamatu alguses huvitava pealkirja ja kujunduse pärast. Siis jäi mu pilk pidama kleepsule, mis lubas samasugust elamust, nagu hiljuti populaarsust kogunud raamat ja film „Tüdruk rongis“. Käisin ka nimetatud filmi vaatamas ja see oli mõnusalt kõhe ning rullus aeglaselt ja loogiliselt lahti.
Enne lugema asumist uurisin raamatut veel korra. Intrigeerivaks sai, et „keegi abiellub“ ja „keegi kaotab elu“. Ma tegelikult ei ole suur mõrvamüsteeriumide lugeja, aga aeg-ajalt satub kätte.
Raamatu peategelaseks on kriminullide kirjanik Leonora, kes elab tillukeses Londoni korteris oma igapäevast elu. Ühel päeval potsatab ta postkasti kutse tüdrukute õhtule. Kummaline on see, et kutsujaga pole ta juba kümme aastat suhelnud.
Lugu on kergesti loetav, sekka mõned kirjavead ja tähe puudumised. Teos on ladus, võib-olla kohati liiga pinnapealne. Tegelased on tüüp-karakterid, keda on lihtne vaadelda. „Pimedas, pimedas metsas“ püüab luua sünget õhustikku, kuid kukub selles rängalt läbi. Mingist hetkest on lõpp ettearvatav ja raamatu lõppu tuleb end läbi närida. Ma arvan, et võrdlus raamatuga „Tüdruk rongis“ on kohatu, kuna jääb nimetatud raamatu sügavusele alla. Lootsin lugeda keerukate karakteritega ja sündmuste rikast teost, kuid sain midagi vastupidist.
Küll oli põnev kirjutamise stiil laadis: minevik-tulevik-minevik.
Lugesin raamatu ühe päevaga läbi ja soovitan seda lugeda, kui ootused ei ole liiga lakke keritud.
***
Ilmunud: Helios, 2016
Tõlkinud Pilleke Laarmann
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Kristina Tammaru
Kännukuke raamatukogu raamatukoguhoidja