“Kirju mandrilt” räägib tuntud jazzlaulja Hedvig Hansoni mõtisklustest sõpruse, armastuse, loomingu ja ühiskonna teemadel. Autor elab juba aastaid maamajas ning tegeleb seal valdavalt loometöö ja aiandusega. Ta on lahku kolinud oma abikaasast ja veedab suurema osa oma ajast üksinda. Periooditi elavad tema juures lapsed ja teda külastavad mõned sõbrad.
Raamat on kirjutatud päeviku vormis kevadest kevadeni ühe aasta jooksul. Selles on kirjad salapärasele lähedasele sõbrale, kes elab temast kaugel asuval saarel. Raamatut lugedes jääb mulje, et mõned kirjad on siiski kirjutatud ka kellelegi teisele. Selleks võib olla tema abikaasa, sugulane või keegi muu sõber. Enamike kirjade toonist võib siiski öelda, et need on kirjutatud meessoost isikule.
Raamatut ümbritsebki algusest lõpuni suur salapära ja see jätab lugejale palju tõlgendamisruumi. Mõnda teoses sisalduvat kirja võib tõlgendada ka nii, et need on autor kirjutanud kujuteldavale inimesele või hoopis endale. Raamatu tagakaanel on kirjas, et Hedvig Hanson avab oma peidus poole. Sellega võib osaliselt nõustuda, kuid kindlasti mitte täielikult. Tegemist ei ole väga avameelse raamatuga ja vastamata jäävad mitmed küsimused. Näiteks – kes on see salapärane mees? Miks ta veedab üksilduses jõulud ja aastavahetuse? Miks ta pole oma abielu lahutanud, kui ei soovi enam paarisuhtes olla? Miks ta pole ette võtnud muutusi, et oma eluga senisest rohkem rahul olla? Samas on raamat täis vihjeid, millest on hea tahtmise korral võimalik vastuseid välja lugeda. Üks vihje on kindlasti raamatu esimene lause. Selles mõttes on tegemist vaieldamatult intellektuaalselt huvitava raamatuga, kuna see paneb lugeja kaasa mõtlema ega anna lihtsaid vastuseid. Kõige selgemalt saab teada, et Hansonil on huvi filosoofia vastu ja ta on elukogenud ja intelligentne naine.
Mina ootasin terve raamatu lugemise ajal siiski mingit kulminatsiooni. Autor annab teose jooksul korduvalt mõista, et “tema hing ei helise”. Eelviimast peatükki lugedes jääb korraks mulje, et raamatu tipphetk ja lõpplahendus saabuvad viimases peatükis. Hanson kirjutab “Vahel peab olema julgust, et kõike uuesti alustada, et lahti lasta saavutatud näilisest turvalisusest, kui see sind enam ei innusta.” Kuid see, mis sellele järgnes, polnud kindlasti raamatu kulminatsioon.
Raamat on kõige huvitavam kindlasti varajases keskeas olevatele inimestele, kuna annab neile võimaluse samastada ennast autoriga. Kuid kohati jääb tunne, et Hedvig Hansoni vaimne vanus ületab tugevalt tema tegelikku vanust. Siiski pakub raamat kindlasti mõtlemisainet ka noortele.
***
Ilmunud: Petrone Print, 2016
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Aimur-Jaan Keskel
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja