Vaimukas ja äratundmisrõõmu pakkuv mõttekogumik Tiia Toometilt.
Autor oleks kui mõtetelugeja. Ka ise ei oskaks paremini oma mõtteid sõnastada. Ilmselt enamus üle kuldse keskea naisi võivad niiviisi mõelda, kuigi pole veel nö „soovitusliku vanuseni“ – 70 – jõudnud. Aga nagu autor tiitellehel saatesõnas ütleb – raamat on ka „… neile, kes kavatsevad kunagi tulevikus nii vanaks saada“.
Soe tagasivaade elule, kus lapsed on pesast välja lennanud, kõik on muutunud justkui lihtsamaks, mitmes mõttes mugavamaks ja tasakaalukamaks. Tegelikult ongi elu põhitõed väga lihtsad. Kuigi endale veel ei tunnista, et oled vana, hing on ju veel piisavalt särtsu täis ja tegus.
Aga probleemid on meie põlvkonnal sarnased. Kuigi kõigega ma ei samastu, on siiski ühesuguseid eluseiku, mälupilte, analoogseid meenutusi vanemate ja vanavanemate juttudest „ilusast eesti ajast“, kildhaaval kogutud teadmisi meie ajaloost, kommetest. Näiteks kuidas sai nõukogude ajal peetud jõule ja kuidas manitseti lapsi, et kodujutte koolis ei räägita, aga omavahel ja pärast tunde ikka arutati. Nii sai meie põlvkond kaasa teistmoodi teadmised, mis muutsid meid nõukogude propaganda suhtes immuunseteks. Samas õpetas see keskkond meid lugema olulisi sõnumeid ridade vahelt.
Ka meie hirmud olid sarnased, nagu nüüd me küsimusedki. Mida teha ühe või teise meile olulise asjaga, mis meie järeltulijate jaoks ei oma tähendust? Minu asjad on minu elu. Korraga on tekkinud tunne, et kõike me ümber on saanud liiga palju. Autori sõnadega: „… Tahaks ühekorraga pühkida puhtaks nii toa kui meele …“ Kasvõi hulk raamatuid, mis endale kunagi olid tähtsad, noori ei huvita, aga elamise muudavad kitsaks. Ja mitte ainult raamatud. Sama on reisipiltidega, mis toovad mõtteisse lõhnad, maitsed, meeleolud, inimesed… Aga need on ju vaid minu elamused. Noored kolivad pigem virtuaalmaailma ja nende elu, teadmised ja elamused ongi enamasti nutiseadmetes.
Vahel tundub mullegi, et maailm on hulluks läinud ja mina koos temaga. Lõputu tarbimine, infomüra ja tohutu tempo. Samas igatsen taga lapsepõlve videvikuõhtuid, kui vanaema ei võtnud tuld üles ja jutustas elust isatalus, oma õdedest-vendadest või noorusajast Keila-Joa mõisas. Igatsen tema sooja kätt ja ärgast pilku, tema suurt elutarkust ja vahedat huumorit.
Lapsi jälgides tabad end jällegi mõtlemast samadele asjadele. Kui erinevad võivad olla ühe ema-isa lapsed. Või kuidas mina lapsena armastasin lopsakat suve ja nautisin sooja vihma, nüüd aga armastan üle kõige tärkavat helerohelist kevadet.
Ja kõiki meid valdavad eksistentsialistlikud mõtted, kuigi meie kultuuriruumis on teatud teemad, millest ei ole kombeks kõnelda. Olen nõus autoriga, et elada tuleb seni, kuniks elu, mitte surra juba enne surma. Ning vähemalt elu lõpusirgel leppida oma eluga ära, sest me ei tea oma inimlikus piiratuses, kas ja kuidas maailm võiks jätkuda, kas me võiks oma kogemustepagasiga uuesti parematena alustada. Ilmaruum on nii keeruline ning etteaimamatu ja kõik võib olla võimalik. Ning elad oma igapäevast raamistatud, kuid kordumatut elu end vabaks lastes edasi. Õpid enda rõõmuks uusi asju, vajamata selleks mingit ratsionaalset väljundit.
Ehk seda raamatut lugedes õpiksid ka nooremad inimesed mõistma oma vanemaid, vanavanemaid ja nägema maailma laiemalt, mitte ainult oma nutiseadme mätta otsast.
***
Ilmunud: Tammerraamat, 2017
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja