Grégoire Delacourt “Minu soovide nimekiri”

Jocelyne on 47-aastane ja ta peab pisikest pudupoodi. Samuti on tal paljusid oma linna naisi inspireeriv käsitööblogi, mis on tähelepanu äratanud ja küsimusi tekitanud ka noores ajakirjanikus, kelle ema on saanud tänu sellele nö uue hingamise. Aga Jocelyne´l ei ole vastuseid ajakirjaniku küsimustele. Ta lihtsalt elab oma väikest turvalist elu.

Pärast laste sündi pisut ülekaaluline, kuid oma eluga toimetulev ning rahul muretu väike naine, kelle lapsed on oma elu peal. Tema abikaasa on täiesti tavaline paremast ametipositsioonist ning uhkemast elust unistav tehasetööline ning tema parimad sõbrannad on naabruses ilusalongi pidavad kaksikõed.

Jocelyne on jõudnud punkti, kus ta hindab oma elu ja võrdleb seda oma teismeliseea unistustega, mis aga purunesid koos ema ootamatu surma ning isa invaliidistumisega. Rasked aastad on selja taga, halb on ununenud. Valudel, mis on olnud liiga rasked, on lastud minna. On ta õnnetu? Vist mitte, sest tal on ta töö, mees, kes teeb parimaid võileibu, toredad sõbrannad Daniele ja Francoise ning tema väikesed naudingud.

Siis ostab ta kaksikutest sõbrannade pealekäimisel lotopileti. Ja võidab 18 miljonit. Ta ei räägi sellest kellelegi, veel mitte… Ta kõhkleb tšekki rahaks vahetamast ning asub koostama oma soovide vs hulluste üha uusi nimekirju. Kuid kas need on ikka vaid tema soovide nimekirjad … ? Ta võiks muuta oma elu täielikult, aga mida ta tegelikult tahab? Teiste unistuste elluviimine tähendab ohtu need kõik hävitada. Kui üks asi saab teha head, siis saab see teha ka halba …

Kuid ühel päeval variseb kõik kokku. Kuigi  vaistlikult ette aimates krahhi, saabub see sind lolliks tehes ikka ootamatult. Kuid alati on nii, et kui sulgub üks uks, siis avaneb teine. Ole julge, jäta halb selja taha, mine edasi. Mis sellest, et keegi on su vajaduste ja soovide nimekirjad puruks rebinud, läbi kriipsutanud, varastanud ilusa tuleviku.

Ja reetur? Uskus ta andestust? Lootis ta leida mõistmist, tagasipöördumisvõimalust või seda, et mõistetakse asju, mida ei selgitata? Leidis ta asjades oma väikese ja tühise õnne? Või jäi üksi oma asju täis tühja ellu igatsema taga mineviku soojust, anuma andestust.

Hea raamat täis psühholoogilisi mõtisklusi ja häid väljendeid, mis manavad silme ette selgeid pilte hingeseisundeist, olukordadest. Põnevust ei maksa sellest otsida, aga pinget on piisavalt. Sündmusi hakkad aimama ehk poole pealt, kuid lõpp tabab sind ikka ootamatult.

Kas just kõige tugevam lõpp? Jäägu see iga lugeja enda otsustada.

***
Ilmunud: Eesti Raamat, 2017
Tõlkinud Margot Endjärv

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Maimu Johannson
Paepealse raamatukogu raamatukoguhoidja

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga