“Põgenemine” on endise tuntud teleajakirjaniku Alex Lepajõe tõsielulistel sündmustel põhinev raamat 1984. aastal aset leidnud põgenemisest Nõukogude Eestist välismaale. Autor jutustab avameelse loo põgenemise üksikasjadest, esimestest kuudest võõras kultuuriruumis ja püüdlustest uue keskkonnaga kohaneda. Seda kõike teadmises, et tagasiteed Nõukogude Eestisse enam ei ole.
Kuna tegemist on tõsielulise raamatuga ning Alex Lepajõed ei saa kindlasti pidada klassikaliseks kirjanikuks, vajab mõtestamist tema kuvand tänapäeva Eestist. Lepajõe on tuntud inimene ja kahtlemata mõjutab see arvamusi tema raamatu kohta. Seetõttu on võimalik, et raamatu kohta kujundakse arvamus isegi juba enne selle lugemist. Nõukogude ajal elanud inimestele sai Alex Lepajõe tuntuks põgenemisega Nõukogude Liidust välismaale. Minule, kui hiljem sündinule meenub Lepajõe eelkõige üle 10 aasta tagusest telesaatest “Täna õhtul Alex Lepajõe”, kus ta peamiselt seltskonnaajakirjandusest tuntud inimestele otsesaates julgeid küsimusi esitas ning nii mõnigi kord selle eest ajakirjaduse vahendusel hiljem saatekülaliste poolt teravat kriitikat pälvis. Kuid saade oli põnev ja selle vaadatavus kõrge. Seetõttu seostub Lepajõe paljudele inimestele meelelahutusega.
ETV saates “Hommik Anuga” tunnistas Alex Lepajõe, et raamatu kirjutamine polnud tema jaoks kerge. Aprillis ilmus ajalehes Kes-Kus arvustus, kus Lepajõed peeti rumalaks ja kaheldi tema oskuses raamatut kirjutada. Kuid raamatut lugedes selgus juba esimestel lehekülgedel, et Lepajõe on kirjutanud väga tugeva teksti ning Kes-Kus´is ilmunud arvustuse autor polnud suure tõenäosusega leidnud aega raamatu lugemiseks. Tegemist on keeleliselt väga heal tasemel oleva tekstiga, mille sündmustik on põnev. Ehkki on teada, et Lepajõe on tänapäeval heal majanduslikul järjel olev keskealine pereisa, tekib raamatut lugedes pidevalt mõte, mis saab edasi ja kuidas ta raskest olukorrast välja tuleb. Tegemist on intelligentse tekstiga, mis kirjeldab Nõukogude ja lääne ühiskonna toimist ning nende erinevusi, kirjeldab rootslaste suhtumist pagulastesse ning selgitab, kuidas mõtles ta toonasest sündmustest 23 aastaselt ning kuidas vaatab ta neile tagasi tänapäeval, 55 aastasena. Minule, kui Nõukogude aega mittemäletavale noorele inimesele oli väga põnev lugeda, mida Lepajõe arvab toonases Eestis levinud suhtumisest töötamisse ja poliitikasse. Raamatus jutustab Lepajõe ka oma naissuhetest, kuid seda igati väärikalt ja ilma ebavajalike liialdusteta. Kuid need inimesed, kes raamatust kergemat meelelahutust otsivad, ei pea lõpuni pettuma. Vahel on autor oma tõsiseid mõtteid teinud huumoriga värvikamaks.
Teos sobib lugemiseks kõigile ajaloo- ja kultuurihuvilistele.
***
Ilmunud: Jõe & Laan, 2017
Vaata leidumist e-kataloogis ESTER
Aimur-Jaan Keskel
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja
Minu arvamus sellest raamatust on hoopis vastupidine. Hästi kirjutatud küll, aga mulle tundus see enese ego upitamisena. Mis puutub suhtumist naistesse, siis see ei kannatanud kriitikat.