See on järjekordne raamat sarjast „Looduse lood“. Pealkiri võib arvama panna, et tegemist on huumoriga kuid tegelikult on see võluvalt paeluv teos, mis paneb meid mõtlema ja imestama.
Autor on mahetalu pidaja, kus on ka tema vanemad kasvatanud lehmi ja ka teisi koduloomi ning kanu. Raamatus kirjeldatakse lehmade käitumist ja tuleb välja, et see sarnaneb väga paljus inimeste käitumisega. Ka lehmad loovad sõprussuhteid, hoiavad üksteise lapsi, leinavad ja võivad olla nii õrnad kui agressiivsed. Lehmade ja vasikad ajavad oma igapäevaseid lehmaasju sama erineval moel nagu inimlapsed ja nende emad. Lehmad on isiksused, niisamuti ka lambad, sead ja kanad. Väga veenvalt on kirjeldatud inimese ja loomadevahelist suhet, mis on võimalik kui inimene tõesti armastab loomi ja oskab neid mõista.
Meile rumalana tunduvad loomad pole sugugi rumalad ja üllatavad oma tunnete ja käitumisega. Raamatus tutvustataks ka teisi loomi. Kes oleks võinud arvata, et kanadele meeldib mängida, lambad tahavad televiisorit vaadata või sead võivad saada päikesepõletuse.
Lugu tundub üsna uskumatu, sest tänapäeval on loomakasvatuses suured farmid, kus on pea võimatu arvestada loomade loomuliku elukorraldusega ja lasta neil omapäi ringi uidata ja ise oma elu, küll inimese abiga, korraldada. See aga ei tähenda, et nende omapära kaoks, kuigi see ei tule ka kasuks.
***
Ilmunud: Tänapäev, 2017
Tõlkinud Marie Kuri
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Siiri Alvela
Torupilli raamatukogu juhataja