“Metsavaimu heategu: sada eesti muinasjuttu metsast ja meist” Risto Järv (koostaja)

Vana Risti poeg läind talve eel metsa kuuske tooma. Teel kohtas ta mõisahärrat, kes kohe küsima, kuhu Risti poeg teel on. Risti poeg oli eelmine nädal kuulnud, kuidas mõisahärra Mägra Jaani kuusevarguse eest piitsutas, nii et ta ei julenud öelda, et tuli ise ka kuuske võtma. Nii et ta ütles mõisnikule:  „Ma lähen metsa jõuludeks lugusid koguma.“

Mõisnik imestama: „Kus need lood siis ette satu?“

Risti pojal oli aga juba tuhat lugu varuks ja ütles enesekindlalt: „Oi, metsas juhtub palju asju. Võid kohata rebast, kes aitab karu püüda, ja koju läed nii karu kui rebase nahaga. Või heites heinamaal lambaid karjatates pikku võid ärgata hiiglase sammude peale, kes sulle otse silma kaeb ja keelab niidul söömist. Või näed, kuidas jänes karu lapsi hoiab (ja neid tegelikult ükshaaval hundile maha müüb).

Igast sulelisi ja karvaseid võid kohata metsateil. Olen kuulnud mehest, kes päästis lindude kuninga elu ja sai uhke lossi seepeale. Jalg võib käia ka õnnetumalt ja võid kohata metsavaimu, kes alul tühjenda su pauna ja siis limpsa keelt sul endale, või siis eksida koopasse, kus kolme päevaga elad kolm aastat. Võid kohata isegi vanapaganat ennast ja kaubelda endale kümme aastat rikkust; kui sa aga välja ei mõtle, kuidas oma veretilku ta raamatust kustutada, siis viibki sind põrgu ja paneb puid tassima või sakste padade all tuld hoidma; võib teha sind hobusekski, kel pea seal, kus teistel tagumik.“

Mõisnikule see jutt sakstest potis eriti ei meeldinud, kuid uhke loss ja suur rikkus ajasid tal kõrva kikki, nii et ta käskis Risti pojal homsepäevaks tulla mõisa ühe nende heade võõrastega, kes rikkust ja õnne toovad.

Risti poeg läks mõõda teed õnnetult edasi. Tee peal tuli talle vastu üks vanamees. See küsis Risti poja õnnetust nähes, et mis tal südamel on. Risti poeg küll mõtles „mida see kerjus ka oskab teha“, kuid siiski rääkis talle terve loo ja kurvastas, et kust ta küll sellise inimese leiab. Vanamees ütles selle peale: „Mine rahus edasi, võta üks kuusk, vii koju ja ehi ära. Õhtu jooksul tuleb sul kolm kummalist olendit külla. Paku neile kõigile head ja paremat ja luba neil kuuselt midagi kaasa võtta. Vastutasuks räägib igaüks neist sulle ühe hea loo. Homme lähed mõisniku juurde ja ta pahandab, et sa võõrast ei toonud, kuid enne kui ta jõuab sulle piitsa anda, rahusta teda ja ütle, et tõi talle selle asemel kolm lugu, mis toovad talle suurt õnne.“

Risti poeg nii tegigi nagu võõras oli öelnud. Läks metsa ja võttis kuuse maha ning viis koju ja ehtis ära.  Õhtu jooksul tulid järjest kolm erinevat selli sööma, igaüks neist mingi looma ja inimese segu. Härginimene jutustas talle ühe põneva loo. Karuinimene jutustas talle ühe kurva loo. Rebasinimene jutustas talle ühe lõbusa loo. Hommikul läks ta mõisniku ette. Mõisnik oli teda võõrata nähes pahane ja saatis juba kupja ja piitsa järele, kuid Risti poeg rahustas teda, et tal on hoopiski mitu suurepärast lugu. Mõisnik mõtles natuke ja ütles, et kui Risti poeg suudab ta tütre naerma panna, jääb piitsutamata. Aga kui tütar, kes aastaid naernud pole, jääb tõsiseks, saab piitsa ja lõpuks lüüakse pea ka maha.

Risti poeg asus jutustama. Esimene muinasjutt oli põnev ja tüdruk oli kuulates istme äärel, kuid ei naernud. Teine oli verine ja kurb ja tütre silmast tuli pisar. Mõisnik juba viipas kupja järele, kuid Risti poiss ei heitnud meelt ja rääkis kolmandana loo kuningast, kes karjapoisi petmiseks läheb tema juurde kaupmehe riideis ja proovib kaubelda talt jänest, kellest sõltub karjapoisi elu, kuid karjapoiss tunneb kuninga ära ning nõustub vahetama jänest vaid kui kuningas sööb seda, mis ta hobune on välja heitnud. Kuningas pahandab, kuid teeb seda, ja järgmine päev rõõmustab, et saab nüüd karjapoisi ära tappa, kuid karjapoiss palub, et tal lubatakse rahvale enne veel paar sõna öelda, ning enne kui ta jõuab loo eelmisest päevast lõpetada, segab kuningas vahele ja annab talle vabaduse. Selle peale hakkas mõisniku tütar valju häälega naerma.

Mõisnik kinkis Risti pojale vastumeelselt elu ja käskis tal kaduda kus seda ja teist. Tütar aga isa manguma, et see lubaks neil abielluda, sest kuigi teda olid häirinud lugude kohatine seksistlikus  (liigagi tihti oli naine tulehark või lihtsalt auhind mehele, liigagi tihti oli õigeks viisiks naist kohelda ta „õpetuse“ mõttes läbi nüpeldada, ning kui mõne halva omadusega mees võis siiski olla kangelaseks, ei naisele halbu omadusi tavaliselt andestatud), olid tütrele lood üldiselt siiski meeldinud.

Mõisnik keeldus, kuid andis järele, kui tütar ähvardas enam mitte kunagi naeratada, ning juba järgmisel päeval peeti Risti poja ja mõisniku tütre pulmad. Pärast pulmi viis tüdruk poisi oma kambrisse ja näitas talle vanu halle rõivaid ning võltshabet, millega ta oli metsas poisile vanameest etendanud. Risti poeg oli kohe palju õnnelikum ja hakkas naist palju armustama ning nad elasid hästi koos. Risti poeg oli tubli ja mõisnik õppis ka teda armastama, nii et kui mõisnik ära suri, sai Risti poeg tema maade valitsejaks. Rohkem tõmbas teda aga ikka koguma neidsamu lugusid, mis olid ta elu põnevamaks ja paremaks teinud, nii et kui ta just surnud ei ole, kogub ta neid õnnelikult siiamaani.

Ehk kokkuvõttes – kui harjuda (Eesti) muinasjuttudele omase stiiliga (mis suudab olla korraga nii halastamatu kui kerglane, kaasates isegi tualetihuumorit – nagu näha ülevalgi toodud näidetest) ja aktsepteerida neis rahvajuttudes kahjuks levinud soolist ebavõrdsust, on Varrak andnud välja hästi koostatud ja atmosfäärikate illustratsioonidega raamatu, ning Risto Järve kogutud lood ja tema enda kommentaarid on meelt lahutavad ja huvitavad, tihtilugu humoorikad, kord-paar isegi hirmutavad, ning hea pilguheit ühe rahva sisemusse.

***
Ilmunud: Varrak, 2016

Vaata leidumust e-kataloogist ESTER

Lauri Heinsalu
Tallinna Keskraamatukogu vabatahtlik

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga