“Vana Rääma uulitsal” on staažika luuletaja ja kirjaniku Margit Petersoni kuues luulekogu. Raamatu luuletused on kirjutatud inspireerituna Pärnus asuvast Vana-Rääma tänavast, kuhu teose autor oma perega kolis. Ülejõe linnaosa koos sealsete tänavatega on olnud talle kodune lapsest saati. Seega on raamatus rohkelt nostalgiahõngulisi luuletusi, kuid luulekogus sisaldub ka olevikku puudutavat luulet. Luuletuste peamised teemad ongi nostalgia, tunded ja ühiskonnakriitika.
Kindlasti tuleb ära märkida Petersoni aktiivset loometegevust. Ainuüksi 2017. aastal andis ta välja kaks luuleraamatut, lisaks veel kaks juturaamatut. Margit Peterson on öelnud, et luule on tema jaoks nagu lumelaviin, mis talle peale langeb.
Käesolevas luulekogus sisaldub nii riimluulet kui vabavärssi ja selgelt on näha, et autor katsetab erinevate stiilidega. Nostalgia kirjeldamine tuleb luuletajal väga hästi välja. Luuletus “Sünnivaludes” on põnev kirjeldus minevikus toimunud sündmustest. Peterson kirjutab ka head ühiskonnakriitilist luulet, näiteks lk 17 olev luuletus, millel kahjuks pealkirja pole. Pealkirjade puudumine osadel luuletustel on raamatus negatiivne, sest huvitav pealkiri kutsub lugema ja muudab luuletuse tõsiseltvõetavamaks. Näiteks lk 68 on hea ühiskonnakriitiline luuletus, mis räägib inimese ühiskondlikest ootustest, kuid pealkirja sellel ei ole. Kusjuures näited, mida hea pealkiri luuletusega teeb, asuvad siinsamas raamatus: ”Sonett kodutule kassile” ja “Öö katab maad” – tekitavad lugemishuvi. Luuletust “Öö katab maad” kutsub lugema ka selle pühendus. Minu arusaama kohaselt räägib see lahkunud lähedasest. Aga miks ma üldse luuletuse pealkirjast räägin? Minu meelest on see oluline, kuna raamatupoes luulekogu sirvides võtab lugeja selle suure tõenäosusega lahti suvalisest kohast ja annab oma esialgse hinnangu selle põhjal, mida esimesena näeb. Kui pealkiri puudub, võib tekitada see lugejas tunde, et raamat on kirjutatud niiöelda põlveotsas. Veel emotsioonidest rääkides – mulle meeldis luuletus “Eluring”, milles sisaldub ka ridade vahele peidetud sõnum. Samas mõnes teises luuletus võiks olla emotsioone oluliselt rohkem, näiteks “Pimedate silmadega naine”.
Kui raamatusse süveneda, on minu meelest tegemist kindlasti rohkem kui keskpärase teosega. Kuid luulekogu esimesed poeemid võiksid olla kutsuvamad ning pealkirjastatud. Lisaks ootaks ma natuke rohkem erinevate tunnete esiletoomist. Kohati on luuletused liiga sarnased nii ülesehituse kui sõnumi poolest. Võibolla on see minu probleem, et ma olen liiga nõudlik lugeja ja ootan igalt autorilt selgelteristuvat omanäolisust. Antud luulekogu lugedes tekkis mul aga tunne, et olen tema loomingut juba lugenud, ehkki ma pole. Kuid sama tunne tekib mul ka lugedes ajakirjas “Looming” olevad luuletusi. Loen seda regulaarselt ja ühel päeval lugesin raamatukogus huvi pärast 1984. aastal välja antud ajakirja numbrit. Esimene ettejuhtuv luuletus oli Tiit Merinäkilt, kes kirjutas nostalgiast ja loodusest, tehes seda samamoodi nagu paljud peale teda on kirjutanud. See oli üle 30 aastat tagasi.
Mina loen kindlasti ka Margit Petersoni järgmisi luuleraamatuid. Lugedes tema kirjadusblogi, kus ta kaasahaaravaid arvustusi kirjutab, näen ma temas kahtlemata potentsiaali. Soovitan lugeda käesolevat ja järgmisi luuleraamatuid ka teistel, kes kvaliteetsest eesti luulest lugu peavad.
***
Ilmunud: Hea Tegu, 2017
Vaata leidumust e-kataloogis ESTER
Aimur-Jaan Keskel
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja