Kanguri uuemas luulekogus on palju häid sõnamängulisi luuletusi. Mõni koht meenutab hiljuti loetud Keiti Vilmsi humoorikaid lühivorme. Näiteks: „olen südi!/ kaksasin/ ühe ü ära“ (lk 11), „kellele riimid/ kellele rimi/ kellele rimini“ (lk 17) või „saatuse sõrm/ saatuse varvas/ saatuse kukal/ saatuse ranne“ (lk 35). Kanguril ei ole aga keelemäng põhiline, vaid luuletustest leiab ka teravat ühiskonnakriitkat ja filosoofilisi mõtisklusi. Üheks peamiseks teemaks on eestlaste võõrahirm, mis valdavalt on seotud Süüria pagulastega. Niimitmeski tekstis mängib Kangur sõnadega „must“ ja „valge“ või „puhas“: „isolatsioon:/ kõik selles tünnis on valged/ need oad on mustad/ need oad ei tule sellesse tünni“ (lk 11) või „teile kes te seisate/ eesti kultuuri/ puhtuse eest/ mina olen/ eesti kultuur/ ja ma olen/ must“ (15). Luulekogu salapärane pealkiri on samuti ühes luuletuses seotud rahvusluseteemaga: „tahaks eesti liivini lahti võtta/ ära puhastada/ uuesti kokku panna/ kogu sellest räpasest/ puhtuse-retoorikast“ (13). Miks just Liivini lahti võtta, jääb arusaamatuks. Leo Luks pakub üheks versiooniks, et juttu on hoopis kadunud Liivimaast, sest siis ei olnud veel romantilist rahvusluse ideed (764, Looming 2017, nr 5).
Õige sarkastiline on aga raamatukaas, kus steriilselt valgel taustal on kujutatud Juhan Liivi näoga anatoomilist keha. Kes siis eestlase üle paremini naerab, kui teine eestlane? Küllap ei ole siiski võõrahirm ainult seotud kartusega rahvuse hääbumise pärast nagu seda mõned poliitilised jõud püüavad näida lasta, vaid ärevus on hoopis argisem. Kangur kirjutabki sellest omas humoorikas vormis: „ikka vaatad ju õli hinda/ nasdaq on nagu võru keel/ ikka vaatad ju/ seisu süüria sõjarindel/ pangakontot/ ja postkasti/“ (lk 86).
Kanguri luulekogust paistab üldse vähe kurvameelsust. Isegi filosoofilist laadi luuletused on huumoriga põimitud ning seetõttu absurdimaigulised. Raskust lisavad tekstidele hoopis tõsised teemad ning niimõnigi naerutav luuletus võib järelemõeldes tekitada õudustäratavaid seoseid:
üks elu, ripakil
rannas maas.
väike laul, lauldud
peaaegu.
natuke veel aega.
natuke jõudu.
mitte palju.
kõike vähe
ilus ta ei ole.
nagu adruvall,
haiseb. üks
elu, ripakil.
(lk 53)
***
Ilmunud: Kirimiri 2017
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Loe lisaks: Leo Luks. „Sõnavaht“
Siret Saava
Männi raamatukogu raamatukoguhoidja