Mind köitis selle raamatu juures alguses eelkõige kaanepilt ja pealkiri ning kusagil ajusopis oli teadmine, et ma oleks nagu kusagilt lugenud, et tegu on hea raamatuga. Nii ta siis kätte võetud saigi.
Alguses ma ei saanud aru, mis selle raamatu teema on. Eleanor Oliphant elab pealtnäha tavalist elu. Tema elu on suhteliselt hästi planeeritud, ta käib tööl ning peale seda läheb koju. Mis on tema eluviisi juures ebaharilikku on see, et ta ei käi praktiliselt üldse teiste inimestega oma vabal ajal läbi. Tal ei ole sõpru ega sugulasi, ammugi mitte kallimat. Oma nädalavahetused veedab ta viina juues. Ometi ei ole ta seejuures joodik.
Ta on oma eluga üldiselt rahul, kui ühel hetkel lööb üks sündmus kõik tema planeeritud elukorralduse segamini. Nimelt satub ta koos töökaaslasega abistama kukkunud vanemat härrat. Sealt edasi pole miski enam endine.
Ma ei osanud alguses üldse peategelasse suhtuda. Suhtlemises oli ta kohmakas. Selles mõttes, et ta oli äärmuslikult aus. Kõik mida mõtles, selle ka välja ütles. Eleanor ei tajunud seda, et mõnikord on targem mitte kõike välja öelda. Peenetundelisusega ta ei hiilga. Raamatu alguses mulle tundus, et ta ei tajunud teiste inimeste tundeid, aga edasi lugedes, sai selgeks, et päris nii see siiski pole. Lugedes vasardas peas kogu aeg küsimus, mis Eleanoriga juhtus. Tal olid väga omapärased mõtted. Näiteks räägib ta surmast ja sellest, mida teha kehaga pärast surma.
Ma ei ole kindel, et mulle meeldiks põletatud saada.Ma arvan, et mulle meeldiks, kui mind söödetaks loomaaialoomadele. Oleksin sellega keskkonnasõbralik ja suurepärane maiuspala suurematele karnivooridele. (lk 200)
Ja samas on ta nii kaua üksi olnud, et see on lausa kurb.
„Inimestel on terve rida vajadusi, mis peavad olema kaetud, Eleanor, et olla õnnelik ja terve. Sa kirjeldasid siin just, kuidas su peamised füüsilised vajadused – soojus, toit, peavari – olid rahuldatud. Aga emotsionaalsed?“
Olin täiesti rabatud.
„Aga mul ei ole mingeid emotsionaalseid vajadusi.“ (lk 261)
Raamat oli kohati koomiline, aga samas ka kurb. Mõtlemapanev. Tegemist ei ole just lihtsa meelelahutusega. Tekst on tihe ning nõuab kaasamõtlemist, muidu võib järg kaduda. Soovitan lugeda ning kaasa mõelda!
***
Ilmunud: Ersen, 2018
Tõlkinud Aile Meedo
Vaata leidumust e-kataloogist ESTER
Triinu Rannaäär
Eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja